Ida-Euroopa seisab silmitsi suurte väljakutsetega
Nõnda ütles Poola keskpanga juhi Marek Belka sõnad varem sel kuul, peegeldades ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa liidrite mõtteid, kirjutab BBC.
Paljud neist mõtlevad kaua ja põhjalikult euroga liitumise lubaduse üle, mille nad tegid (või teevad), kui nad liitusid Euroopa Liiduga.
Kohe kindlati jälgivad nad ärevalt Portugali, Iirimaa, Itaalia, Kreeka ja Hispaania (PIIGS) saatust.
PIIGS on praegu euro-lõksus. Buumiaastad suurendasid nende tööturge ning riigi raha.
Nüüd jätab langud nad konkurentsivõimetuks ja suuremat sorti võlaga.
Tavaline odav vahend selliste asjade puhul, valuuta devalveerimine, ei ole eurotsoonis olles tehtav.
Seega, kas Euroopa Liidu uued liikmed ja liikmeks pürgijad jätavad euroga liitumise plaani sinnapaika?
Tšehhi ja Poola, mille poliitikud on euro suhtes skeptilised, ei taha euroga üldse liituda, ütles Ithuba Capitali ökonomist Martin Blum.
Mõlemad said aastal 2009 majanduslanguse ajal hästi hakkama, osaliselt tänu valuuta väärtuse järsule langusele, mis aitas riikidel säilitada konkurentsivõimet.
Poolas polnud isegi majandussurutist, kuigi selles oli oma osa valitsuse rahakulutustel.
Kuid mõnede Ida-Euroopa riikide jaoks võib olla juba hilja põgeneda sellest euro-lõksust, kus on praegu Vahemere riigid.
Kuigi nad on tehniliselt võttes eraldi valuutaga, on paljud riigid sidunud oma valuuta euroga.
Jaanuarist euroga liituva Eesti mullune majanduslangus oli 17 protsenti peale seda, kui riik kärpis avaliku sektori kulutusi ning keeldus krooni devalveerimisest.
Läti majandus kukkus 25 protsenti.
Teiste, eriti Ungari, jaoks polnud devalveerimine selline lihtne lahendus, mis talle oleks meeldinud.
Tavalised ungarlased on aastaid oma laene võtnud võõras valuutas - euros, Šveitsi frankides või isegi jeenides.
Ungari liitub euroga viimaks nagunii ja milleks maksta kõrgemat intressi, mis rakendub, kui laen võrra forindis?
Põhjus on selles, et nende võõrvaluutas võetud laen muutub ülejõu käivaks, kui forint on kaotanud veerandi oma väärtusest.
See jättis liidrid raske valiku ette - kas hoida forint tugev, misjuhul kannatab eksport või lasta forindi väärtusel langeda, misjuhul ägaks pangandussüsteem tasumata laenude all.
Lõpuks kutsusid nad kohale Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF).
Kuigi devalveerimine aitas mõnedel regiooni riikidel kriisiga lühiajaliselt toime tulla, siis mis saab pikemast perspektiivist?
"Nad peavad mõtlema teistele (konkurentsivõime) tagajatele kui madal hind," ütles Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipanga (EBRD) peaökonomist Erik Berglof.
Rumeenias näiteks langes valuuta väärtus mullu viiendiku, kuid hinnaeelise teevad suurenenud tööjõukulud suuresti tühiseks.
Regioonis on ka madalam elustandard ning kehvem infrastruktuur kui Lääne-Euroopas.
Tavaliselt tähendab see suure kasvuruumi potentsiaali.
Kuid Berglof ütleb, et kriis eurotsoonis on halb uudis.
Kui Euroopa liidrid ei saa hakkama ühisraha nõrkustega, võib terve maailmajagu silmitsi aeglase kasvu aastatega.
Ja aeglane kasv Lääne-Euroopas tähendab tõsist lööki Ida-Euroopa ekspordile.
Mujale müük on tõesti alternatiiv. Teoreetiliselt.
"Meie regioonil pole palju valikuid. See on umbes sama hea kui paluda Mehhikol eralduda USA-st," ütles Berglof.
Tšehhidel on õnnestunud end Saksa tootmise jaoks vajalikuks teha.
Üks rada, mida mööda on edukalt käinud Kesk-Euroopa, nagu näiteks Poola, Tšehhi ja Ungari, on enda sidumine Saksa toomisega, ütles Blum.
"Ma ei alahindaks Saksamaa taastumise tähtsust," ütles ta.
Kesk-Euroopa teeb palju äri, müües varustust Lääne-Euroopa tootjatele või on osa tehastest, mis mooduatavad Lääne-Euroopa tarneahelatest.
Seega on suur osa nende riikide ekspordinõudlusest tegelikult globaalne nõudlus Saksamaa toodete järele.
Suurim kriis võib ees oodata Rumeeniat ja Bulgaariat, ütles Austria panga RZB juhtivökonomist Peter Brezinschek.
Kesk-Euroopas voolas raha ekspordi toetuseks. Balkani riigid aga kulutasid raha näiteks ehitusse, kommunaalettevõtetesse või sidesse, mis olid suunatud sisemajandusse ega toetanud eksporti.
EBRD on nõus, et tõsiseid investeeringuid vajab kogu Ida-Euroopa ja eriti võiks välja tuua investeeringuvajadust haridusse.
"Juhid tavaliselt nimetavad oskusi esimese takistusena, millega nad kokku puutuvad," ütles Berglof.
Seega, kas need riigid saaksid järgida Hiina eeskuju ja kompenseerida nõrka ekspordinõudlust ning suurendada valitsuse kulutusi investeerimisele?
"Investeerimise suurendamine ei ole võimalus," ütles Berglof. Miks? Sest raha ei ole seal.
Riikide valitsused üritavad kulusid alla saada.
Berglofi sõnul on erasektori investeerimiskulutused raskendatud "keskkonnas, kus ei ole väga hästi toimivaid institutsioone" - eufeism märkimaks korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevust.
Välismaalt laenamine pole samuti enam võimalus. See oli just odavate välismaiste laenude rohkus, mis sundisid Ungari ja teised INF-i ukse taha 2008. aastal.
Ja kuna inimesed on tulevastel aastatel oma rahaga ettevaatlikud, peavad valitsused leidma mooduseid, kuidas sääste kohalikesse ettevõtetesse suunata.
Tšehhid on aastaid kasutanud oma valuutat, krooni, laenamiseks juba aastaid.
See on põhjus, miks Tšehhi oli kõige vähem mõjutatud kriisi finantsilisest aspektist, ütles Berglof.
EBRD soovitab riikidel endid oma valuutas finantseerida, kasutada omi sääste ja kapitaliturge.
Kas see tähendab, et euroga liitumine ei peaks enam võimaluste seas olema?
"Ei. See on tähtis samm euroga liitumiseks," ütles Berglof.
Tšehhid aga võivad olla eriarvamusel.
