Riigid üle maailma seisavad silmitsi vastandlike probleemidega. Ühelt poolt suureneb energiavajadus, ent fossiilkütused ammenduvad või muutuvad üha raskesti kättesaadavamaks; osa elanikkonnast nälgib, samas suureneb rasvumine ning kõige tipuks viskame ära kolmandiku inimestele toodetud toidust – 1,3 miljardit tonni aastas üleilmselt; looduslikud kalavarud on kokku kuivanud, ent klassikalistel kalakasvandustel on suur keskkonnakoormus jne. Nende vastuolude lahendamisel nähakse abi biomajanduse juurutamisest. Ressursside läbimõeldum kasutamine, uudsed biomassi tootmise ja kasutamise viisid.

Statistika järgi suudab Eesti põllumajandussektor toota lisandväärtust 330EUR/ha, mis jääb ka Euroopa Liidu keskmisest (770 EUR/ha) tublisti maha. Huvitav oleks samu näitajaid võrrelda ka energia, metsanduse ja kalanduse sektoris. Biomajandus pakub suuremat lisandväärtust ja keskkonnariskide maandamist. Biomajandus on lisaks suurepärane tööriist maapiirkondade arengu soodustamiseks, sest just seal see biomass suuresti on.

Uus sõnakõlks?
Skeptikud võivad arvata, et tegemist on järjekordse „uue“ sõnastusega tembutamisega. Tegelikult mitte. Biomajandus on vana hea tuttav arusaam optimaalsest ressursikasutusest. Kui talumees otsustas sea tappa, siis sai seast sööki, sööta, tarbeesemeid. See ressurss oli niivõrd väärtuslik, et peale ruigamise ei lastud midagi kaotsi minna. 

Juba mõnda aega räägime rohemajandusest, veel kauem kestlikust arengust. Milleks siis nüüd biomajandus? Biomajandus keskendub konkreetsele osale rohemajandusest: saavutada läbimõeldud ja kestlik areng biomassi tootmise ja kasutamise osas. Lühidalt, kui rohemajanduses püütakse juurutada keskkonda ja ressursse säästvat majandustegevust kogu selle laias spektris, siis biomajandus keskendub biomassi tootmisele ja kasutamisele. Selline lähenemine on mõistlik, et head kavatsused ei ähmastuks ega kaotaks sihti.

Vaja ületada piirid
Euroopa Liidu biomajanduse strateegia sedastab, et biomajandus põhineb maalt ja merelt pärit taastuva bioloogilise ressursi, samuti orgaaniliste jäätmete tõhusal kasutamisel. See hõlmab tootmist primaarsektoris nagu põllumajandus, metsandus, kalandus, vesiviljelus ning töötlevat tööstust nagu toidu-, paberi-, keemia- ja energiatööstus. Seega biomajandus ise ei ole konkreetne sektor. 

Ka märtsi lõpus Tallinnas toimunud Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja EV Põllumajandusministeeriumi korraldatud seminaril „Biomajanduse juurutamine Läänemere piirkonnas“ esinenud Euroopa Komisjoni poliitikaametnik Thomas Dodd rõhutas biomajanduse rolli sektorite vaheliste piiride lõhkumises. Ühe sektori probleemidele võib lahendus peituda hoopis teises sektoris ning mõistlik on tegevusi ja regulatsioone kavandada sektorite üleselt.
Põhjamaade Innovatsioonikeskuse värskelt valminud analüüsi „Bioressurssidest väärtuse loomine. Innovatsioon Põhjamaade biomajanduses“ üks järeldusi on samuti see, et suurim kasvu- ja innovatsioonipotentsiaal peitub biomajanduse ambitsioonis ületada sektorite vahelised piirid. Hinnanguliselt moodustab biomajandus oma 184 miljardi suuruse väärtuse juures kogu Põhjamaade majandusest ca 10%. Euroopa mastaabis hinnatakse biomajanduse aastakäibeks ca 2 triljonit eurot ning tööd leiab 22 miljoni inimese ümber. 

Innovaatiline tursk
Biomajanduse eesmärk on jõuda biomassi optimaalseima kasutuseni. Island on suurima biomajanduse osakaaluga Põhjamaa. Hetkel suudab nende kalatööstus nt tursast ära kasutada ca 47% olles selle näitajaga Euroopa eesotsas. Nüüd on eesmärgiks seatud 100%. Sealt saavad sisendeid materjalitööstus, kunstnikud, põllumajandus, söögist ja söödast rääkimata. Samuti on oluline pikendada tursa säilimist pikkadel merereisidel, siin on islandlased loonud innovaatilisi lahendusi kalamahutite disainis (nurkade ümardamine). Teadustöö on viinud ka täiesti uue tooteni – tursanaha siirdamine inimestele põletustraumade korral. Pidi paremini töötama kui seanahk.
Või võtame Soome. Ühelt poolt palju kalakasvandusi, mille peamine kuluosa on imporditav sööt, ning teisalt mahukas paberitööstus, mis otsib jäätmetele rakendust. Selgus, et viimase tselluloosirikas jääde sobib kalasööda tootmiseks. Puust fileeni! Näiteid on mitmeid ka tööstussümbioosi vallast, näiteks Kalundborg Taanis. Kogu töö käib selle nimel, et ühest ühikust biomassist võimalikult palju „välja pigistada“, et väärtusahel pikaks venitada, järgides sealjuures kestlikkuse kriteeriume. 

Eestigi osaleb näiteks pilliroo kasutusvõimalusi analüüsivas võrgustikus. Pilliroo rist- ja ringkasutusele on seal leitud mitmeid huvipakkuvaid stsenaariume. Või Vormsi vetikakasvatus. Väheoluline pole ka EV Põllumajandusministeeriumi veetav Eesti biomajanduse strateegia eelnõu ettepanek.

Kuidas edasi?
Nii Thomas Doddi sõnavõtus, kui ka mitmete raportite ning ettekannete valguses jäi võtmeküsimusena kõlama „ligipääs turule“. Et seda saavutada, on vaja jõuda kokulepeteni riikide vahel ja toetavate regulatsioonide välja töötamiseni. Euroopa tasandil tähendab see esialgu korraliku biomajanduse statistika koostamist, milleks käivitatakse 3 aasta jooksul Euroopa Biomajanduse Seirekeskus. Ellu kutsuti 30 liikmest koosnev biomajanduse paneel, kelle ülesandeks on aidata poliitikategijaid paremaid otsuseid teha ja sidusaid poliitikaid sõnastada. Eelolevaks sügiseks on oodata neilt esimest ettepanekutega raportit. Rahastuse poole pealt on biomajandusega arvestatud Horizon 2020 raames. 

Põhjamaade Ministrite Nõukogu on saanud endale meeldiva kohustuse ELi Läänemere strateegia tegevuskava raames biomajanduse käekäiku suunata siin Läänemere piirkonnas. Tegime esmase asjaosaliste kaardistamise ning jätkame nüüd tööd partnerite leidmise, koostööprojektide algatamise nimel. Meie roll on olla nn sidemeheks, et ärgitada tegudele, tuua kokku vajalikud osapooled ning pakkuda platvormi aruteludeks, teadmiste ja kogemuste vahetamiseks. Soovime siinjuures eraldi tähelepanu pöörata Põhja-Balti koostööle. Hetkel tegeleme asjaosaliste huvide ja probleemide kaardistamisega. Seega, kui me ei ole teile veel helistanud, siis olete lahkesti palutud meiega huvi korral ise ühendust võtma.