Eesti on Insead ja Cornelli ülikoolide poolt kokkupandavas innovatsioonindeksis langenud. 2015 olime 22. ja tänavu 24. Euroopas vastavalt 14. ja 15. Eesti indeks on mullusega võrreldes kukkunud 52,8-lt punktilt 51,7-le punktile. Esimeseks hinnati Šveits, kelle skoor oli 66,3.

Indekseid ja pingeridu on palju, miks just innovatsiooniindeks oluline on? Kümnend-paar tagasi oli riikide majanduste väljakutse tootmise restruktureerimine - et oleks võimalik toota madalamate kuludega ja samas kvaliteetsemalt.

Nüüd ja edaspidi, mil kõrgete tööjõukuludega riikidel on ligipääs odavatele tootmisresurssidele ei taga standardtoodete tootmine enam konkurentsivõimet. Veelgi enam, üksnes hinnale suunatud konkurents on selles osalejatele vastastikku hävitav.

Selle asemel on konkurentsivõime tagamiseks vajalik omada võimekusi välja töötada ja kommertsialiseerida uusi tooteid ning protsesse. Uuendada tehnoloogiast kasu saamise piire kiiremini, kui konkurendid järgi jõuda suudavad.

Sisuliselt tähendab innovatsiooniindeks majanduse konkurentsivõimet. Kui tahame jõukamatele riikidele järele jõuda, peame innovatsiooniindeksi kohtade arvestuses tõusma. Vastasel juhul jääme sama kaugele või kukume tahapoole.

Etterutates on ilmselt oodata indeksi avaldamisele hinnangut, et asjad ei ole nii hullud, oleme ikkagi kõrgema sissetulekuga riikide seas, mõnedes alamvaldkondades tõusime, Läti-Leedu on meist tagapool jne. Aga õlu ja vein on erinevad joogid ning lühidalt kokku võttes on Eesti jaoks tõusu asemel kukkumine halb tulemus.

Mida ei mõõda, ei ole võimalik parandada

Innovatsioonivõimekuse tegurid on modelleeritavad. Üks enimkasutatavaid mudeleid pärineb Harvardi ärikooli strateegia ja konkurentsivõime professorilt Michael Porterilt. Porteri järgi koosneb riigi innovatsioonivõimekus majanduslikest ja poliitilistest teguritest, mis kokku võimaldavad turgudele luua kommertsiaalselt edukaid innovatsioone. See kogum hõlmab inim- ja finantsressursse, tehnoloogilisi võimekusi ja valitsuse poliitikaid. Innovatsiooni alus on teadlased ja insenerid.

Obligatoorsed on tugevad seosed nii ettevõtete kui teiste eelpool kirjeldatud tegurite vahel. Kuigi teadus- ja arendustegevusse investeerivad pea kõik majandused, koondub innovatsioonivõimekus just teatud piirkondadesse. Kontsentreerumine toimub geograafiliselt ühes piirkonnas olevatesse üksteisega seotud ettevõtetesse ehk klastritesse.

Eelneva resümee on, et majanduse juhil on hoovad innovatsioonivõimekuse modellerimiseks, mõõtmiseks ja läbi turukeskkonna parandamise mõjutamiseks.

Teravalt sihitud strateegiad

Eestis on majanduse juhtide poolt välja töötatud suur hulk rohelisi, valgeid ja punaseid raamatuid. Kuid strateegiad on laialivalguvad, mistõttu vajuvad nad üsnapea unustuse hõlma. Üks laialivalguvuse põhjus on strateegiate väljatöötamise protsess. Tavapärselt tehakse seda nii, et kutsutakse kaasamise vormis kõik huvitatud osapooled ja erialaliidud laua taha ning pannakse kõik nende soovid ja ettepanekud poliitikaks kokku.

See on aga vastuolus strateegia olemusliku mõttega. Strateegia tähendab just teravalt sihitud suuri otsuseid. Täpselt sihitud otsus tähendab, et kõik ei saa olla rahul. Et keegi võidaks, peab keegi kaotama – strateegiad on ebamugavad. Probleem tekib sellest, et Eesti on väike ja korporatiivne ühiskond ning strateegiate koostamisprotsessi vedajatel on mugavam kellelegi vastumeelseid otsuseid vältida. Teha ümmargune strateegia ja olla kõigiga semu.

Strateegiate täpsemaks sihtimiseks ja ebamugavate otsuste vastuvõtmiseks üks meetod on kutsuda seda koostama välised konsultandid ning seada töö tulemustele konkreetsed mõõdikud. Näiteks mõni rahvusvaheline McKinsey & Company ja A.T. Kearney tüüpi konsultatsioonifirma.

Rahvusvaheliste konsultantide kaasamise üks pool on, et neil on esindused lõviosas maailma pealinnades ja parimate praktikate kogumise võrgustik. Aga veelgi enam: nad suudavad, oma töökohtade pärast kartmata, teha ebamugavaid otsuseid ja esitada ebapopulaarseid - „mis su töö on” võtmes küsimusi. See on täpselt sihitud strateegia koostamiseks obligatoorne. Kasu võrreldes konsultantidele kulutatud vahenditega on märkimisväärne.

Ühiskonna hoiakud

Innovatsioonikeskkonna puhul peame rääkima ka suhtumisest ebaõnnestumisse – on paratamatu, et osa innovatsiooniambitsiooniga start-up’e lõpetavad tegevuse pankrotiga. USA endine kaitseminister ja S&P 500 ettevõtete juht Donald Rumsfeld on juhtimisotsustes kasutada olevat informatsiooni jaganud kolmeks: asjad, mida juht teab, et ta teab; asjad, mida juht teab, et ta ei tea ning asjad mida juht ei tea, et ta ei tea.

Innovatsioon põhineb eeskätt kahel viimasel. Õpitakse ikka oma, mitte teiste vigadest. Ja kui inimloomus on ka edaspidi see, mis ta on, ja ilmselt ta on, siis käib innovatsiooniga paratamatult kaasas valeotsuste tegemine ja ebaõnnestumised. Küsimus on, mis hoiakuid ühiskond ebaõnnestumiste suhtes võtab.

Kui ebaõnnestumine tähendab automaatselt halvakspanu ja silti, siis toob see endaga kaasa ettevaatliku kala-jälg-vees juhtimisstiili. Käiakse järeleproovitud teid, katsetamise ja innovatsiooniga seotud riske ning silmapaistmist välditakse. Innovatsioon toimib läbi avatuse uutele ideedele ja liidrirolli võtmise. Näiteks Eric Ries Lean Start-up sõnastab innovatsiooniprotsessi ehita-mõõda-õpi tsüklite kordamisena. Selle integraalosa on ebaõnnestumised ja nendest õppimine.

Viimasel ajal on vähemalt nädalas korra avalikes aruteludes mõned ebaõnnestunud idufirma juhid häbiposti pandud. Kui soovime, et meie majanduskeskkond oleks innovatsioonile suunatud ja saaksime jõukamaks, siis on see vale tee. Tuleks eeskuju võtta Silicon Valley „ebaõnnestu kiiresti” mõtteviisist. Esitada küsimusi võtmes, mida õppisite ja kuidas edasi.

Innovatsioon on konkreetne ja mõõdetav protsess. Teravalt sihitud strateegiaga on võimalik innovatsioonivõimekust tõsta ja teisi variante ei ole.