Inseneripreemia laureaat Marek Koit: hea spetsialist võib teenida juhist rohkem
Koit, kes kuulub teede pindamise ja korrashoiuga tegeleva ettevõtte ÜLE OÜ juhatusse, sai maanteeameti ja asfaldiliidu poolt välja antud Aadu inseneripreemia silmapaistvate saavutuste eest teedevaldkonna arengu ja jätkusuutlikkuse tagamisel.
Mis Teid tee-ehituse valdkonna juurde tõi?
Valdkonna juurde tõi mind ülikool. Läksin Tallinna Tehnikaülikooli ehitust õppima ja seal allharuna oli teedeehitus. Teisel kursusel läksin ÜLE OÜ-sse tööle. Tulin praktikale ja jäin siia.
Ja ÜLE-s olete nüüd tõusnud juhatusse.
Jaa. See tõus käis suhteliselt kiirelt. Alguses kaks-kolm aastat olin objekti peal ja tutvusin erialaga n-ö nullist. Paari-kolme aastaga sain osakonnajuhatajaks ja nüüd olen olnud ÜLE juhatuses päris mitu aastat.
Teie ettevõttes on 50 töötajat ja keskmine töötasu 2400 eurot kuus. See on Eesti mõistes muljetavaldav.
Olen alati olnud seda meelt, ja seda suunda siin ettevõttes hoidnud, et inimestel, kes teevad reaalselt tööd tee peal, olgu nad operaatorid või masinajuhid, et nende palk oleks ka vastav nende panusele. Väga heade spetsialistide palk ongi suurem kui osakonnajuhataja töötasu. Küsimus on ettevõttele väärtuse loomises ja vastutuse võtmises. See asi on olnud alati nii, et need mehed, kes teedel pikad päevad tööd teevad ja on pühendunud, saavad ka väärilise tasu.
Kui palju on Teie ettevõttes alluvaid, kes teenivad juhtidest rohkem?
See sõltub töökohast. Nende hulgas on väga head spetsialistid, kes on motiveeritud ja panustavadki palju. On aga ka ajutisi töötajaid, kelle palk on tavapärasem. Arvan, et samasugust joont hoitakse ka teistes firmades, aga ega ma täpselt ei tea nende tausta nii hästi.
Kuidas ÜLE käekäik on olnud aastate jooksul?
Ma olen olnud siin 20 aastat. On läinud hästi. Ettevõtte omanikud on andnud valdkonna juhtidele vabaduse oma ideid ellu viia, arendada tehnoloogiaid ja olla eesrindlikud ning uurida ja leida uusi tehnoloogilisi võimalusi. See on aidanud värskust ja motivatsiooni hoida nii töötajate kui juhtide seas. Ka rahaliselt oleme kasumlikult toimetanud. Kurta ei saa.
Kas majanduskasv peegeldub ka Teie ettevõtte tulemustes?
Teedeehitusse buum ei jõua või vähemalt ei ole veel suurel määral jõudnud. Praegu mõjutab meid peamiselt nafta hind. See muudab sisendid kallimaks ning sellest tingituna käive kasvab - jääbki mulje, et on buumiaeg. Reaalselt buumi efekti ei ole. Tööd on olnud stabiilselt.
Seega majanduslanguse mõju oli ka väiksem?
Jah, me nende piikidega pihta ei saa. Peamised tellijad on riik, maanteeamet ja kohalikud omavalitsused. Nende tellimused on stabiilsed olnud. Seal on strateegia pikemalt paigas ja võnkeid nii tugevalt tunda pole kui erasektoris.
Kuidas riigi ja maanteeametiga koostöö on?
Saan rääkida ainult endast. Minu jaoks on läbisaamine väga okei. Tunnen, et kuulatakse mu mõtteid ja ideid. Ma pole kunagi olnud see, kes tormab juristi juurde ütlema, et mind kiusatakse.
Riigi poolt vaadates - eks neil on ka omad raskused. Maanteeamet peab ministeeriumile oma vajadusi tõestama. Teisalt ka liiklejatele selgitama, milleks ühte või teist otsust tehakse ja tehnoloogiat kasutatakse. Mis on aga raske riigi poolt olnud... Kunagi loodi AS Eesti Teed. See mõjutas turgu päris palju ja pani meid raskesse olukorda. Seal olid omad head ja vead. Igast asjast tuleb parim leida ja meil tekkis eksportturg. Kuna kodumaal jäi meie valdkonnas töid vähemaks, sest üle poole turu mahust anti riigi ettevõttele, siis meil väga palju variante polnud. Ehk siis kas hakata koondama või kohanduda ümber. Liikusime Rootsi, Soome, Saksamaale ja Prantsusmaale. Praeguseni on kontaktid seal olemas ja toimetame edasi, aga Eestis on tööd rohkem tekkinud.
Välismaalt tõmbusite siis tagasi, kuna Eestis tuli tööd juurde või oli seal ka muid põhjuseid?
Oleme ikka Eesti turgu näinud enda turuna. Välisturud pole prioriteet. Toimetame seal endiselt, aga väiksemas mahus. Tol hetkel oli see prioriteet ja ellujäämisküsimus. Teede ehitamist, pindamist ja hooldust on kohapeal ikka tunduvalt parem teha. Lokaalsel turul on toimetamine mõistlikum.
Tihti räägitakse kevaditi kui lumi on läinud, et Eesti teed on auklikud ja Soomes on need palju kvaliteetsemalt ehitatud. Mis on Teie hinnang sellele?
Olen töötanud Rootsis ja Soomes, teinud seal pindamist, hooldustöid ja auke lappinud. See arusaam tuleb vist sellest, kui lähed Soome ja sõidad seal Lahtisse või Tamperesse või kuhu iganes mööda suuremaid maanteid - need ongi väga heas korras. Sama on Rootsis. Kõrvalteedele tavaliselt inimesed aga ei satu. Võin julgelt öelda oma kogemusest, et Soome kõrvalteed on kordades hullemad kui Eestis. Meie maanteeametil käib teedevõrgust jõud üle, aga Soome omal küll ei käi. Rootsi on veidi parema järje peal kui Soome. On hämmastav, kui palju on Soomes teid, mis muudetakse tagasi kruuskatteks, sest jõud ei käi üle. Auke on nii palju ja katted ei pea vastu.
Aga kas teekatete puhul on ikkagi erinevus ka Soome ja Eesti vahel?
Kindlasti on. Olen rääkinud ka maanteeametile, et on kaks asja, mida Soomes tehakse teistmoodi. Nad vaatavad ka katte eluiga. Ma päris kõiki nüansse ja hankemeetodeid ei tea, aga seal ei otsita odavaimat hinda. Seda teed, mida ehitad, peab hooldama elu lõpuni. Seal on vaja teha hooldusremonte ja suvi- ning talihooldust. Kõiki neid nüansse tuleks arvesse võtta ka projekteerimisel ja hanke ajal.
Teine asi on, et Soome teedele soola nii palju ei panda kui Eestis. Soola pannakse harvemini ja talvel ongi teed libedamad. Mida aga sool teeb kattele on see, et sool sulatab, tekitab vee ja see vesi püsib ka miinuskraadide korral. Kate on -5 ja vesi lendab. Eestis tehakse libedustõrjet rohkem ja külmatsükleid on rohkem. Külmatsüklid on ka need, mis katet lõhuvad. Mikropragudesse läheb vesi, see jäätub ja paisub.
Olete maanteeametile soovitusi jaganud?
Jaa, oleme sellest rääkinud. Mulle tundub, et nad liiguvad õiges suunas. Kõike ei saa hoobilt muuta. Liiklejad on talvel harjunud, et tee ei tohi libe olla. Liiklejate harjumust on vaja muuta. Et nad hakkaks aktsepteerima, et kui talvel on lumi maas, siis võib ka tee lumine olla. See aga vajab aega ja ümberharjutamist. Liiklejate tähelepanu on vaja tuua tagasi autojuhtimise juurde. Kui ma istun rooli, siis ma ka vastutan. Ma vastutan iga oma otsuse eest rooli keerata või pedaali vajutada. Maanteeamet ega riik ei saa võtta vastutust selle eest endale. Vastutus peab jääma liiklejale.
