Internetiraadio püüab äratada inimestes huvi muusika vastu
Tegu oli nõmmeraadioliku ühemehesõuga: Fessenden mängis viiulil “Püha ööd” ja luges ette katkendeid piiblist. Selle ainus kuulajaskond oli teadmata hulk radiste Kanada idaranniku lähedal seilanud laevadel. Igatahes laevalogiraamatutes ja mujalgi puuduvad märkmed nii selle kui ka aastavahetusel eetrisse läinud teise lühikese saatekatke kohta. Fessenden ise mainis neid teadaolevalt esimest korda 1932. aastal ühele endisele kaastöötajale saadetud kirjas.
Esimese uudistesaate andis eetrisse Detroitis tegutsenud raadiojaam 8MK 1920. aasta augustikuu viimasel päeval. Igapäevaseid meelelahutussaateid hakati edastama esmakordselt 1922. aastal Marconi firma Inglismaal paiknenud uurimiskeskusest.
Raadio, nagu teistegi n-ö vana meedia ettevõtete surmast räägitakse juba pikemat aega. “Video killed the radiostar,” laulis omal ajal The Buggles. Loo videoklipp avas ka telekanali MTV esimese saatepäeva. Tõsi küll, mõnigi varasem kuulsus ei olnud piisavalt telegeeniline, et muusikavideote ajastul oma edu säilitada. Raadio aga ei kadunud kuhugi.
Internetiajastu tõi kaasa veebiraadio. Üks selliseid on Last.fm, mille käivitas 2003. aastal Londonis endine Austria muusikaajakirjanik Martin Stiksel koos kahe muusikafänniga. Selle kasutajate arv on praeguseks jõudnud maailmas pooleteise miljoni kanti.
Last.fm on põhimõtteliselt internetiraadio, kus kasutaja valib välja lood, mis talle meeldivad. Raadio tarkvara mängib ka muusikat, mida kunde veel ei tunnegi, jälgides seda, mida kuulavad inimesed, kelle koostatud laulude nimistu mingil määral kattub. Kasutaja saab ka märku anda, kas väljapakutud lugu talle meeldis või mitte, klõpsates liidesel olevale nupule. Üks nuppudest on ka “Never play me this again” (“Ära mängi seda mulle enam kunagi”). Lisaks pakub Last.fm veebis ka sotsiaalse suhtluse võimalusi – otsida inimesi, kelle muusikamaitse sinu omaga sarnaneb jms.
Eesmärgiks on äratada inimestes taas huvi muusika vastu. “Inimesed kaotavad pärast ülikooli lõppu sideme,” on Stiksel öelnud ajalehele Financial Times. “Sageli kuulavad nad samu muusikuid pensionipõlveni, sest neil ei ole aega uut muusikat otsida.” Last.fm aga peaks pakkuma liiga küllusliku valikuga maailmas lihtsat lahendust.
Last.fm-il on litsents üle miljoni loo mängimiseks. Võrdluseks – Apple’i internetimuusikapoest iTunes saab alla laadida 3,5 miljonit lugu.
Seos Skype’iga
Last.fm on kulutanud reklaamiks minimaalselt – umbes 50 naela kleepsude valmistamiseks, kinnitab Stiksel. Mullu riskikapitalifirmalt Index Ventures – kes toetas omal ajal ka Skype’i – saadud viie miljoni dollariline rahasüst lubas Last.fm-il kolida Ida-Londonis asunud korterist uude kontorisse ja kasvatada töötajaskonda kolmelt 28-ni.
Ettevõtte edu sõltub aga suuresti sellest, mis suunas arenevad tulevikus litsentsitasud. Kui autoritasu kerkib liiga kõrgeks, ei ole reklaamil põhinev tasuta ärimudel enam jätkusuutlik.
Vastupidiselt paljudele teistele internetiprohvetitele ei jutlusta Stiksel, et Last.fm kuulutab tavaraadiole kadu. “Tegu on alternatiiviga,” kostab ta pärast hoolikat kaalumist. Ja lisab, et veebilehe nimi tuleneb “nipsakast, ülbest oletusest, et tegu on viimase raadiojaamaga, mida sa kunagi vajad”.
Raadio leiutajaga on asi segane
•• Esimesena edastas elektromagnetlainete abil morsesignaale muusikaprofessorist USA leiutaja David E. Hughes 1878. aastal. Hughesil puudus aga piisav matemaatiline haridus ja teadlased ei võtnud tema avastusi iseäranis tõsiselt.
•• Kui Hughesi seadmed töötasid ülimadalsagedusalal, siis aastatel 1886–88 viis Heinrich Hertz läbi hulga katseid, milles saatis ja mõõtis ülikõrgsagedussignaale.
•• Hertzi ennast selle töö praktilised tulemused ei huvitanud – tema soovis vaid tõestada, et Maxwelli elektromagnetlainete teooria peab paika. “Ma ei usu, et minu avastatud traadita lainetel oleks mingit praktilist rakendust,” arvas ta koguni.
•• Tesla asus traadita telegraafi uurima 1891. aastal. Sama aasta 10. märtsil sai ta ühena esimestest USA-s patendi raadiosagedusel voolu genereerimise seadmele. Sel ja järgmisel aastal esitles ta korduvalt oma leiutisi New Yorgis ja Londonis, rääkides seejuures võimalusest edastada infot ilma traadita.
•• 1893. aastal alustas Sao Paolos katseid katoliku preester Landell de Moura.
•• 1894. aastal ehitas oma esimese raadiovastuvõtja Aleksandr Popov, kes kavatses kasutada seda välgudetektorina. Järgmise aasta 7. mail – päeval, mida Nõukogude Liidus ja praeguselgi Venemaal on tähistatud raadiopäevana – näitas ta seda Venemaa füüsika- ja keemiaseltsis.
•• Umbes samal ajal tegi katsetusi ka India füüsik söör Jagdish Chandra Bose.
•• Alles siis astus mängu itaallane Guglielmo Marconi, kes suutis 1895. aastal edastada raadiosignaali umbes pooleteise kilomeetri kaugusele. Tema maine põhineb peaasjalikult sellel, et ta suutis raadio praktiliselt ellu viia. 1909. aastal sai ta koos sakslase Karl Ferdinand Brauniga Nobeli füüsikapreemia.
•• Tesla ja Marconi firmade ning USA valitsusasutuste vahel puhkenud patendivaidlusele pani aastakümneid hiljem punkti USA ülemkohus, mis tühistas enamiku Marconi patente.
