Olete teinud põllumajandussektoris veterinaar- ja toiduameti ühendamise, põllumajandusameti loomise, PRIA reformi ja e-PRIA käivitamise. Kas jätkaksite põllumajandusministrina ka uues valitsuses ja kui jah, siis kas oleks veel midagi sektoris reformida? Millisel seisukohal olete Saku ja Jõgeva instituutide ühendamisel? Miks te pole kinni pannud Lääne-Virumaa toidulaborit, kui Tartus on kogu Eestis vajadustele vastav labor väljaarendatud?

Ümberkorraldamist vajavad veel mitmed tugiteenused nagu IT ja raamatupidamine ning e-PRIA lõplik käivitamine on suur töö.

Teadusasutused vajavad oma potentsiaali paremaks ärakasutamiseks kindlasti tõhusamat koostööd. Oleme seda korduvalt arutanud, kuid seni on asutuste endi valmisolek süvendatud koostööks olnud tagasihoidlik. Kindlasti jätkame paremate lahenduste otsimist.

Lääne-Virumaa labori sulgemise ettepanek oli arutlusel kolm aastat tagasi. Korraldasime toona labori töö ümber nii, et sinna jäi minimaalselt vajalik töömaht ning hetkel majandab laboratoorium ennast ära ja sulgemise plaane ei ole.

Seadustasite FIE-dest talunike tarvis vara tasuta pärimise isalt pojale. Kas on veel plaanis midagi talunike heaks teha? Miks peab kogu FIE tulu (sh kasum) olema maksustatav nii sotsiaal- kui ka tulumaksuga, kuid osaühingu puhul on omanikutulu maksustatav vaid tulumaksuga? Kas ei oleks mõistlikum seada ka siin sisse sotsiaalmaksulagi, et ka FIE-st talumehel tekiks soov välja võtta nö kasumit viisil, nagu seda Eestis üldistel alustel maksustatakse?

Isamaa ja Res Publica Liit toetab sotsiaalmaksule ülempiiri seadmist. Milline see piir saab olema see vajab täiendavat arutelu. Jätkame talu kui traditsioonilise põllumajandusüksuse probleemide lahendamist. Sealhulgas ühtlustame talus töötavate abikaasade sotsiaalsed garantiid. Edendame ühistegevust, mis on oluline just taludele. Viimasel kahel aastal on edukalt käivitunud ka põhitalunike asendamine puhkuse või haiguse korral asendustalunike poolt ning me kavatseme jätkata põhitalunike asendamise toetamist.

Kas Maaelu Edendamise Sihtasutust on põllumajandusministeeriumile vaja või võiks selle vabalt ühendada ka KREDEX-iga? Milline on teie seisukoht?

Oleme Kredexi ja MESi ühendamise ettepanekut arutatud vabariigi valitsuses ja ka riigikontrolliga. Seni on domineerinud arvamus, et MESi tegevus on Euroopa Liidu põllumajandusfondist antava riigiabi reeglitega seonduvalt spetsiifiline ning erineb oluliselt struktuurfondide ja teiste asutuste tööst. Eriline on ka Hoiulaenuühistute finantseerimise süsteem ning praktika- ja kutseõppeasutuste toetamine. Kaugemas tulevikus ei ole selle küsimuse juurde tagasipöördumine siiski välistatud.

Kas toetate põllumajandustootjate värvitud kütuse jätkamist või sooviksite üle minna üldisele kütusele, kus põllumeestele kütuseaktsiis kompenseeritaks? Miks hoiate täna kinni Ivari Padari ajal sisse seatud lollusest ja ujute vastuvoolu kogu maailmale?

Põllumajandusministeerium on juba kolme aasta eest teinud ettepaneku, et erimärgistatud diislikütuse süsteem tuleks asendada kaasaegsema elektroonilise arvestussüsteemiga. Selle juures ei ole vahet, kas tootjale oleks antud konkreetne kütusekvoot või toimuks tasaarveldamine nn maksukonto kaudu. Oleme kütuse mittevärvimise ettepanekut rahandusministeeriumile korduvalt esitanud, kuid seni ei ole see toetust leidnud. Keeruliseks teeb süsteemi muutmise tõik, et madalama aktsiisimääraga kütust saavad lisaks põllumeestele kasutada veel mitme eluvaldkonna esindajad.

Mille taha on jäänud Eestis saagikindlustuse loomine? Millist lahendust siin ise pooldate?

Eesti turg on väga väike ning kohustusliku saagikindlustussüsteemi loomisel jäävad riskid ja sellest tulenevalt ka kindlustuspreemiad väga suureks. Tootjale käib selline makse ülejõu ja kindlustusfirmade huvi süsteemi vastu on olematu. Selles olukorras on koostöös tootjatega jõutud järeldusele, et õigem on, kui põllumees kannab toetuste arvelt oma riskid ise.

Mis on saanud Eesti toidu programmist ja millised olid selle programmi tulemused? Kas on kavatsus seda programmi ka jätkata ja kui, siis miks?

Eesti toidu programmi rakendati aastatel 2006-2008 valitsuse kinnitatud programmina. Arengukava üldine eesmärk oli aidata kaardistada Eestis toidu tootmise, töötlemise, turustamise ja tarbimise olukorda, kujundada ja arendada Eesti toidu mainet, suurendada kodumaise toidu tarbimist ja tõsta tarbija teadlikkust.
Mõõdetavaid tulemusi on väga raske välja tuua. Siiski on mõõdetud nn Eestimaiste kaupade eelistamist, mis on püsinud kõrgena.

Praegusel hetkel kinnitatud riikliku programmi pole. Põllumajandusministeerium aga jätkab vastavalt eelarvelistele võimalustele Eesti toidu programmiliste eesmärkide elluviimist.

Ometi oleme Euroopa riikide tabelis oleme hinnataval 2. kohal. Seda küll mitte heas mõttes, vaid hinnatõusude võrdluses. Iga kord, kui kaubad kallinevad, laulate teie pööblile maailmaturu hindadest ja sellest et kõik on paratamatu ja maksta tuleb. Mul on siin tabel ees ja tahan teilt küsida: nt Slovakkias tõusid hinnad 1,3%, Saksamaal ainult 1,9%, Prantsusmaal 2% meie 5,4% vastu. Öelge, kas neid riike siis tõesti nn maailmaturu hinnad ei puudutanud?

Tabelis oleme Kreekaga ühel tasemel peaaegu, aga nt Kreeka pensionid on 1300 eurot ja rohkem meie 300 euro vastu. Kas teie + valitsus on samuti rahva seljataga ja salaja Kreekat teinud? Kui te nüüd võimule ei jää, siis võib ju see edumull hirmsa haisuga lõhkeda. Hirmu pole, kõik aus, eks?

Erinevalt Kreekast ei ole Eesti riik ülejõu elanud. Majanduskriisi ajal reageerisime kiiresti ja vähendasime riigi kulutusi, et säilitada riigieelarve tasakaal. Sellega oleme erinevalt näiteks Kreekast, Lätist ja teistest Euroopa Liidu mureriikidest vältinud suuri probleeme tulevikus.
Mis puudutab hinnatõusu, siis tuleb möönda, et mitmed ettevõtjad on euro tulekut ära kasutanud ka hindade tõstmiseks. Tarbijakaitseamet ja Konkurentsiamet tegelevad nende küsimustega.

Mis on saanud suhkrutrahvi vaidlustest, mis seisus need hetkel on nii Eesti kui Euroopa Kohtu instantsides? Kas on lootust, et suhkrutrahvi maksab kinni siiski selle tekitaja ja mitte maksumaksja? Kas on kavatsus esitada süüdistus endisele põllumajandusministrile, tänasele poliitikasse pürgivale sotsiaaldemokraadile Tiit Tammsaarele suhkrutrahvi maaletoomise eest? Miks ei ole tänaseni selle eest vastutusele võetud ühtegi ametnikku?

Nn suhkrutrahvidega seonduv jaguneb kaheks – riigi nõuded üleliigsete laovarude omanikele ja Eesti nõue Euroopa Komisjoni vastu.

Riigi ja ettevõtjate vaidlused on tänaseks erinevates kohtuastmetes ning ühtegi lõplikku otsust tehtud ei ole. Vahepeal on erinevad kohtud pöördunud tõlgenduste saamiseks ka Euroopa Kohtusse, kes on valdavalt asunud Eesti riigi poolele.

Ka Eesti riigi ja Euroopa Komisjoni vaidlus on endiselt Euroopa Kohtus, kus esimene otsus langetati Eesti kahjuks, kuid see kaevati edasi teise astmesse.

Rääkides ametnike või poliitikute vastutusest, siis tuleb silmas pidada, et olulised otsused olid kollegiaalsed ehk tehtud valitsuse poolt. Sestap saab siin rääkida poliitilisest vastutusest. Teemat on uurinud ka riigikontroll ja parlamendi riigieelarve kontrolli komisjon, kes konkreetsete isikute süülist tegevust ei tuvastanud. Oma osa on ka tol ajal vastuvõetud seadusel, mis on loonud mitmeti tõlgendatava olukorra.

Kas te oskate öelda, kui palju kulutab täna Eestis inimene keskmiselt oma sissetulekutest toidule? Kuidas on see tendents olnud ajas muutuv, võrreldes näiteks 2005, 2000. ja 1995. aastaga? Milline on Euroopa keskmine selles näitajas ja kas me võime öelda, et Eestis elatakse vaeselt?

Eesti inimene kulutab oma sissetulekustest toidule ja mittealkohoolsetel jookidele keskmiselt 25 protsenti – veel 1996. aastal oli sama näitaja aga 41 protsenti. Euroopa Liidu jõukamates riikides kulutab inimene toidule keskmisel kümmekond protsenti oma sissetulekust.

Kuidas olete rahul EPKK pääsukese märgiga, mida riik toetab ja Toiduliidu sinimustvalge päritolumärgiga, mida riik ei toeta? Kumba märki te ise rohkem poes jälgite ja kumb on teie arvates tõhusam toidumärk? Miks on endiselt nii, et poes müüakse "koorejäätist" või "plombiiri", mis on tegelikult tehtud piimapulbrist ja taimerasvast, aga mitte koorest, mis on aga nende definitsiooni järgi nii? Miks on endiselt müügil kohukesed, mis polegi tehtud kohupiimast? Miks on vorstid ja viinerid praktiliselt lihavabad, kuid neid nimetatakse endist viisi lihatoodeteks, ja mitte jahutoodeteks? Kas ministeeriumil on olemas seireprogrammid, mis seda jama võiks ka tuvastada?

Eestis on kasutusel suhteliselt palju märke. Kõik märgid on asjakohased ja vajalikud. Kuna Euroopa reeglid eeldavad, et teiste riikide tooteid ei halvustata ega ka oma rahvusriigi tooteid riigi rahadega ei reklaamita, siis pääsukese või sinimustvalget märki riik toetada ei saa. Eesti kodanikuna ise eelistan Eesti tooteid ning mul on välja kujunenud oma maitse-eelistused ja hoiakud.

Plombiir, Koorejäätis ja Regatt on koorejäätised ja tehtud naturaalsest koorest. See on kokkulepitud tootjate ja ametkondade esindajate vahel ning seni on kõik sellest ka kinni pidanud. Teiste jäätiste koostis reguleeritud ei ole ning need võivad sisaldada ka taimseid rasvu.

Sama puudutab ka kohukese nimetust. Tegu on ikka piimatootega, kus taimerasva ei tohi kasutada (kui siis vast vähesel määral on seda glasuuris mis kohukest katab). Taimerasva sisaldusega tooteid võib nimetada kohukese laadseteks toodeteks.

Viiner ja muude vorstitoodete juures on olulised märgistusreeglid, mille kohaselt tuleb koostisained välja tuua kahanevas järjekorras. Lisa sisaldus tuleb kohustuslikus korras aga märkida protsentidega. Aga valiku teeb iga tarbija ise ning seal võivad määravaks saada nii kvaliteet, lisa sisaldus kui ka hind. Kõik tooted peavad aga tarbijale olema ohutud ning selle ja teiste eeskirjade täitmist kontrollib veterinaar- ja toiduamet.

Põllumajandusministeerium jälgib hinda ja sortimenti ning samuti kasutatavat märgistust ja toodete nimetusi. Selleks kõigeks on olemas vastavad seireprogrammid ja lepingud.

Kuidas võivad mõjutada suured üleujutused Austraalias ja ka Ladina-Ameerikas toiduainete hindu Euroopas? Sõltub ju Euroopa turg suuresti nende piimatoodetest, lambalihast ja ka puuviljadest-teraviljast? Kas olete nõus, et Eestis on kõige haavatavam sektor maailmakaubandusele aiandussaadused? Mida on riigil kavatsus tulevikus teha, et hoida omamaiseid kurgi, tomati, köögivilja ja nt ka meetootjaid vähegi konkurentsis? Kas ministeerium seirab sissetoodavate aiandussaaduste kvaliteeti, ja kui, siis kuidas ja kust saab lugeda nende seirete tulemusi?

Igasugused looduse stiihiad mõjutavad nende regioonide toiduainete tootmist. Kindlasti on nende piirkondade üleujutuste mõju teravilja hinnale ja seda pigem suurenemise suunas. Piima hinda ei tohiks Austraalias toimuv meie poolt vaadates väga mõjutada, sest valdavalt toodab Euroopa Liit rohkem piima, kui ise ära tarbida suudab. Sellest tulenevalt peab piimatooteid viima kolmandatesse riikidesse.

Eestis on veel teisigi sektoreid mis on haavatavad - oma raskused on ka näiteks aiandussaaduste tootjatel. Kindlasti vaatab riik tuleviku toetuste juures üle võimalused toetada ja soodustada aiandussaaduste tootmist. Lisaks on loodud võimalused ulatuslikuks ühistegevuseks selles sektoris.

Mee tootmise osas nii suuri probleeme hetkel ei ole näha. Riik on rakendanud mesindussektori jaoks mitmeid arendusprogramme koostöös Euroopa Liiduga. Valdavalt on Eesti poodides müügil ka Eesti mesi.

Kui palju inimesi töötab meil põllumajanduses ja miks nende arv pidevalt väheneb? Tundub, et põllumajandus Eestis pole jätkusuutlik ja sureb järgnevatel aastatel põhimõtteliselt välja.

Põllumajanduslikus tootmises on hõivatud natuke alla kolme protsendi tööealisest elanikkonnast. Koos metsanduse ja kalandusega on hõivatud umbes neli protsenti. Põllumajanduses töötavate inimeste arv on vähenenud peaasjalikult tänu tehnika ja tehnoloogia arengule, mistõttu inimeste raske käsitöö osa on vähenenud ja üha rohkem töid tehakse ära moodsate masinatega. Põllumajandustootmine on muutunud tunduvalt efektiivsemaks, märgatavalt on paranenud kvaliteet ning tõusnud saagikus ja produktiivsus. See kõik näitab pigem just Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkust ja kuuldused Eesti põllumajanduse surmast on enneaegsed.

Kas 2011. aasta 1. jaanuarist tõsteti aktsiise, ajakirjandus ei räägi sellest midagi?

Käesolevast aastast ei ole aktsiise tõstetud, välja arvatud tubakaaktsiis, mida tõsteti varem kavandatud 20 protsendi asemel nüüd 10 protsenti.

Detsembri inflatsioon oli aastagusega võrreldes 5,4%, toiduainetel koguni kaks korda rohkem. Samas oli Lätis ja Leedus inflatsioon kaks korda madalam. Kui valitsuse arvates euro tulek ei mõjuta Eestis hinnatõusu, kas teevad siis seda aktsiisid?

Toiduainete hinnatõusu peamiseks põhjuseks on olnud hinnatõus maailmaturul. Paraku on osa ettevõtjaid kasutanud euro tulekut hinnatõusudeks. Ajakirjandus on juba täitnud oma tänuväärset rolli selliste hinnatõusude paljastajana ning riiklikud struktuurid – eelkõige tarbijakaitseamet ja konkurentsiamet on samuti asunud hinnatõusude vastu võitlema.

Teie ajal tehtud head asja ministrina? Ja kolm asja mis tahtsite teha, kuid jäid mingil põhjusel (põhjus ei ole oluline) tegemata.

Oma suuremateks õnnestumisteks loen:
1) Edukat õigusloomet maaelu korraldamise valdkonnas, näiteks FIEdele talu tulumaksuvaba pärandamise või muul viisil üleandmise võimaldamist ning FIEdele metsamüügi tulumaksusoodustuse kehtestamist, mille kohaselt on võimalik ühes kalendriaasaastas tulumaksuvabalt müüa ligi 3000 euro (kuni 45 000 krooni) ulatuses oma kinnisasjalt saadud metsamaterjali;
2) Põllumeestele pindalapõhiste toetuste senisest suuremas mahus ning ajaliselt varasemat väljamaksmist ning toetuste taotlemisel elektroonilise asjaajamise, sh e-PRIA, käivitamist;
3) Maaettevõtluses toimuva ühistegevuse senisest suuremat toetamist.
4) Äramärkimist väärivad ka edusammud välissuhtluses. Sõlmitud on mitmed koostöölepingud teiste riikidega, oleme andmas arenguabi erinevatele riikidele, eestlased koolitavad teiste riikide ametnikke, oleme loonud tingimused Eesti tõuloomade müümiseks nii itta, läände kui lõunasse jne.
Tegemata või lõpuni lahendamata on jäänud:
1) Taludega seonduvate probleemide juriidiline lahendamine, millega kavatsen kindlasti edasi tegelda.
2) Muutmata on jäänud erimärgistatud kütuse kasutamise süsteem, mille osas pean õigeks üleminekut elektroonilisele asjaajamisele ja pindalapõhistele soodustustele.
3) Jätkuvalt on kalanduse riiklik korraldamine jagatud Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel. Ei ole õnnestunud tuua kalanduse riikliku korraldamist Põllumajandusministeeriumi haldusalasse nii nagu see on peaaegu kõigis teistes EL liikmesriikides.

Kuidas on see võimalik, et Eestis on kaup kallim, kui näiteks Inglismaal. Ma ei räägi elektroonikast, riietest ega ka jalanõudest mis on palju odavam. Ma räägin põllumajanduskaupadest.

Üheks põhjuseks on see, et tegemist on suuremate turgudega, kus mastaabiefekt on suurema mõjuga. Lisaks on kindlasti tegu suurema saagikuse, produktiivsuse ja suuremate toetustega, mis omavad ka kindlasti hinnas oma osa.

Kui palju võiks teie hinnangul Eestis tõusta teravilja külvipind järgmise kahe aasta jooksul ja kui palju see võiks olla 10 aasta pärast (protsentides ja hektarites)?

Seda on raske hinnata, sest teravilja külvi mõjutab paljuski turusituatsioon. Põllumehed külvavad siis, kui saagi eest on lootust rohkem teenida ning madalamate hindade korral valitakse kasvatamiseks teised kultuurid. Liitumisjärgsetel aastatel on keskmiselt põllumajandusmaa kasutamine suurenenud 10 000 hektari võrra aastas ning osale sellest on külvatud just teravilja.

Kui suure osa põllumajandustoetusest maksab Eesti riik ja kui suur osa tuleb Euroopa Liidust?

Põllumajandusministeerium maksab põllumajanduse, maaelu ja kalanduse toetamiseks aastas umbes 256 miljonit eurot (4 miljardit krooni), millest veerand tuleb Eesti riigi rahakotist ja ülejäänud Euroopa Liidu vahenditest.

Millal ühtlustuvad euroliidus põllumajandustoetused vanades ja uutes riikides? Eestis on need alla 130 euro, kui Soomes on see kuskil 700 euro kanti hektarilt. Küttehinnad on juba praktiliselt ühtlustunud ja väetised on seal isegi odavamad.

Täielikku toetuste ühtlustumist ei toimu tõenäoliselt kunagi, sest toetuste põhjused ja tootjate kulud on liikmesriigiti väga erinevad. Aga kindlasti ei saa jätkuda ka tänane olukord, kus liikmesriigiti erinevad toetused kordades. Meenutuseks ütleksin siiski, et uute liikmete madalamad toetusmäärad on tingitud ELiga liitumise tingimustest ja need kehtivad selle eelarveperioodi ehk 2013. aasta lõpuni.

Alates järgmisest ELi eelarveperioodist toimub kindlasti toetuste ümbervaatamine võrdsustamise suunas. Loodetavasti saavutatakse järgmise eelarveperioodi jooksul põllumajandustootjate oluliselt võrdsem kohtlemine. Arutelud ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle on toimunud Euroopa Komisjonis ja põllumajandusministrite nõukogus alates 2008. aasta detsembrist ning Eesti seisab seal toetuste võrdsustamise eest. Õnneks oleme selleks leidnud liitlasi nii suurte kui väikeste riikide seast ja see lubab olla lootusrikas.