Investeerimispankur: Tallinna Sadamast võiks müüa suurema tüki kui 30%, sellest saab siinse turu juhtaktsia
Tallinna Sadam börsile viia on mõistlik otsus ja see on esimene tõsine samm valitsuse poolt pea kahekümne aasta jooksul, et kohaliku aktsiaturu arengut toetada, ütles Superia partner Henrik Igasta.
„Tallinna Sadam on atraktiivne emitent, kindlasti saaks sellest vormida väga eduka jaepakkumise ja aga ka tuua turule nii kohalikku pensioniraha kui ka väliskapitali. Kahju ainult, et valitsus tahab vaid 30% turule tuua,“ lausus ta. „Väiksel ebalikviidsel turul oleks iga täiendav vabalt ringlev protsendipunkt abiks ikka. Väiksel turul on lihtsam edukalt müüa suuremat pigem kui väiksemat tehingut, tundugu see nii irooniline kui tahes. Aga olen arvamusel, et 30% on parem kui mitte midagi ja usun siiralt, et Sadamast saab siinse turu uus juhtaktsia.“
„Enefit on keerulisem lugu kui Tallinna Sadam, tema börsiperspektiiv sõltub suuresti sellest, millega lagedale tullakse ja kuidas seda hinnastatakse. Olemasolev portfell keskpikas perspektiivis väga huvitav ei ole, sest taastuvenergeetika toetused hakkavad lõppema ja sellest tulenevalt rahavoog 7 – 8 aasta pärast väheneb märgatavalt, seda eeskätt tuuleparkide aga vähemal määral ka Iru osas,“ ütles Igasta. „Osad Enefiti tuulepargid kasutavad vana, ebaefektiivset tehnoloogiat ja julgeks spekuleerida, et toetuste lõppedes tänaste energiahindade juures neid käigus hoida mõtet ei ole. Ilmselt sõltub firma turuletulek ja selle edukus paljuski kasvuväljavaadetest ning eeskätt planeeritavast Tootsi pargist, sest see investeering tooks endaga kaasa märkimisväärse kasvu, mis siis võimaldaks investoritele pakkuda stabiilset dividendipoliitikat ka pikemas perspektiivis. Samas on Tootsi projekti hetkeseis seoses kohtuprotsessidega segane.“
„Taastuvenergeetika sektorist rääkides leiab börsilt nii edulugusid kui ka fiaskosid. Edukad kipuvad olema geograafiliselt ja tehnoloogiapõhiselt hajutatud, kvaliteetsete varadega ja hea kasvuperspektiiviga firmad, sest taastuvenergeetika on riskantsem äri kui esmapilgul võib tunduda – energiahinnad kujunevad üha enam välja vabaturul ja kipuvad olema langustrendis, toetuskeemid on seotud suure poliitilise riskiga, tuule või päikese hulk võib olla väga kõikuv,“ arvas Igasta.
„Tuuleenergia on praeguste tehnoloogiliste võimaluste juures oma olemuselt natuke nagu kaevandusäri, millel pole jätkamisväärtust, eeldab eluspüsimiseks pidevat kapitali investeerimist uusarendustesse ja sõltuvalt toetusskeemist on tootja turul hinna võtja, mitte hinna tegija, sest elektrihind kujuneb välja turul nõudluse-pakkumise suhtena ja päeva lõpuks on eelis kõige madala omahinnaga tootjal ehk siis lisaks on siin ka oluline tehnoloogiarisk.“
„Samas terendab kusagil tunneli lõpus perspektiiv, et Euroopas kunagi ikka süsinikumaks ära tehakse ja see võib olla taastuvenergeetikatootjatele kõva boonus. Seega taastuvenergeetika on riskide ja võimaluste maa. Kohalik väikeinvestor ei peaks arvama, et taastuvenergeetika on infrastruktuuriga, no näiteks Sadamaga, võrreldavat stabiilsust pakkuv investeerimisvõimalus – üks kehv tuuleaasta mõjutab meie toetuskeemi iseärasusi arvestades tuulepargi majandustulemusi olulisel määral, elektrihindade liikumisest ja toetuskeemi muutmise riskidest rääkimata,“ nentis ta. „See kohe kindlasti ei saa olema selline turvaline osta ja unusta tüüpi dividendiaktsia. Enefit on eeskätt sobilik institutsionaalsetele või professionaalsetele investoritele. Elektrilevi või Elering oleks kohaliku aktsiaturu arendamise kontekstis olnud paremad alternatiivid, sest need oleks jaeinvestori säästude ja pensioniraha paigutamise seisukohast oma riskiprofiililt sobilikumad ettevõtted. Jään lootma, et valitsus ka need firmad lõpuks börsile toob.“
„EVR Cargo müügi- või börsiperspektiiv hetkeseisuga on minu jaoks väga ähmane,“ ütles investeerimispankur. „Eesti Teede müük on ratsionaalne idee, ilmselt ka vägagi tehtav tehing.”
