Isand Rehepapp
Need reklaamid edastavad selge sõnumi – eestlased on alati hakkama saanud, saavad ka Euroopa Liidus. Toetage liitumist. See on kõva reklaam. Kui suurem osa teistest kampaaniatest näitab eestlasi Euroopa vaeste sugulastena, siis need Rehepapi klipid esitlevad eestlasi tugevate ja kavalatena, kes asuvad kasutama ees avanenud uut võimalust.
Klippide tellija on Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ehk lihtsalt Koda, nagu seda ettevõtjad omavahel kutsuvad. Toomas Luman on Koja juhatuse esimees. Mees nagu Rehepapp – kõik ümberringi sehkendavad ja varastavad üksteise tagant. Aga vaat Rehepappi austavad ja kuulavad. Rehepapil on küll oma asjad ajada, aga need ei varjuta ühiskonna asju.
Luman on jõukas mees. Tema firma EE Grupp on firma, mis Eesti Ehituse nime all moodustati ajutiselt 1989. aastal, ehitamaks Rakvere Lihakombinaadi puhastusseadmeid. Objekt oli nii äge, et selleks puhuks ehitati ka uus betoonitehas – praegu tuntud E-Betoonelemendi nime all. Kuid paljud ajutised asjad on igavesed.
Eesti Ehitus on ikka alles
Luman läks Eesti Ehitusse EKE MRK juhataja kohalt. Tema asemele asus sinna Toomas Annus. Möödunud aasta tulemuste põhjal oli Annuse firma (nüüdse nimega Merko) Eesti kõige konkurentsivõimelisem ehitusettevõte. Lumani Eesti Ehitus sai vaid teise koha.
##Eesti Ehituse omanik oli kunagi soomlane Ilpo Kokkila – mees, kes ühe Soome firma omanikuna korraldas Rakvere Lihakombinaadi ehitust ja selle tegevuse kõrvalt suutis püsti panna ka ehitusfirma Eestis. Siis ostsid selle ära eestlastest tegevjuhid Toomas Luman, Egon Mats ja Mait Schmidt. Lumanil oli 40% ja teistel kahe peale ülejäänu. Üsna hiljuti ostis Lumani erafirma partneritelt endale veel 15%. Ostja nimeks Luman ja Pojad.
Mõni nädal tagasi pidas Toomas Luman Estonia kontserdisaali lavalt kõne. Oli ettevõtluse ja konkurentsivõime auhindade kätteandmine. Saalis olid vabariigi president, peaminister, ministrid, diplomaadid, ärimehed ja ajakirjanikud. Üks uhke üritus oli. Luman alustas oma kõnet tsitaadiga Joakim Puhkilt. Too mees oli Pätsu ajal Koja president ja Eesti kuulsamaid ettevõtjaid läbi aegade. Puhki firma nimi oli Puhk ja Pojad.
Silma järgi on Luman 180 sentimeetrit või natuke üle. Aga olla kasvanud paarkümmend sentimeetrit pikemaks alles keskkooli lõpus. Järelikult oli üsna lühike poiss. Aga väiksemad mehed pididki olema kavalamad ja järjekindlamad. Koolis käis Luman Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis matemaatika-füüsika eriklassis. Oli kõva tegija füüsika alal. Rääkis palju ja kõvasti nagu ka praegu, kuid polnud klassi liidrite seas.
Ülikool oli TPI. Ka seal polnud Luman liidrite seas – ühikas elavad mehed olid nagu ikka rohkem üliõpilased kui kohalikud. Vabamasse vette pääses Luman üliõpilaste ehitusmalevas. Oli Taevaskoja rühmas meister ja hiljem Lõuna regiooni peainsener. Kes ei mäleta, siis meister oli see mees, kes ehitust tundis, kolhoosimeestega sisulisi läbirääkimisi pidas ja tulemuse eest tegelikult vastutas. Tollased kaaslased ütlevad, et kogu Lumani tegevus oli suunatud korra ja süsteemi tekitamisele. Kes täna Lumaniga asja ajavad, teavad, kui tülikas on see mees kõikide detailide täpsustamisel. Kui mitte just pedant, siis perfektsionist küll.
EÜE-s Lumaniga koos töötanud mehed mäletavad, kui hirmsasti tahtis Luman võita regioonidevahelist võistlust. Vist võitiski. Igatahes väntsutas selle nimel kaaslasi ja tegi tööd kolhoosimeestega, et nood kõik tööd ja natuke enamgi ikkagi EÜE nimele kannaksid. Tänagi tundub, et Lumani tahte vastu ei saa. Ta lihtsalt väsitab sind ära.
Lumaniga on seotud üks kummaline vastuolu. Ta on Koja juhatuse esimees, Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi nõukogu esimees, Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste delegatsiooni konsultatiivnõukogu esimees, jne. Kui ta on mingis ühiskondlikus ametis, siis enamasti satub ta esimehe toolile või sinna lähedale. Samal ajal äris ja heategevuses ei löö ta mitte teistega punti, vaid teeb ise.
Lumaniga asja ajada pole just kerge. Kunagi 1992. aastal istusin ühel pool lauda rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhatajana. Minu vastas oli Toomas Luman Rahvusvaheliste Ettevõtete Eesti Liidu juhatajana. No kõva surve alla sattusin küll. Hea, et meie huvid olid tookord ühised. Hilisemast tean, et kui lehes on artikkel Lumanist või tema firmadest ja seal sees kas või pisike näpuviga või “vale arusaamine maailma asjadest”, siis on kohe oodata tema kõnet ja ta väntsutab sind mis hirmus. Ja iroonia kunsti ta valdab. Ilmselt ka selle artikli üle me veel räägime.
Aja jooksul olen aga õppinud selliseid jutuajamisi nautima ja nende olemust mõistma. Kui sa tahad oma ettevõtmisi ja seisukohtasid kaitsta või propageerida, siis tuleb selleks ära kasutada iga võimalus. Kui keegi teeb midagi, mis sulle ei meeldi, siis tuleb talle läheneda ja teda nii kaua kiusata, kuni on kindel, et järgmisel korral sinuga asju ajades on tal see kogemus meeles. Siis saad järgmisel korral enda jaoks soodsama kogemuse.
Rehepapi klipp jookseb viimaseid päevi. Toomas Luman on aga juba kuu või rohkemgi tegutsenud selle nimel, et eestlased ütleksid Euroopa Liidule JAA. Ilmselt on ta selle JAA nimel rabelenud rohkem kui ükski teine Eesti ettevõtja. Lumani argument on lihtne ja tuntud – kui oled kahe maailma piiril, siis kuulud lõpuks igal juhul ühte neist. Kui pole Euroopa Liidus, siis oled Venemaa küljes.
Omanimeline stipendium
Lumanil on Tehnikaülikoolis oma stipendium – 15 000 krooni aastas, ca 100 000 krooni annab ta aastas presidendi kultuurirahastule, koos oma ettevõtetega toetab ca miljoni krooniga aastas Nõmme erakooli ja sama- paljuga Lohusalu sadamat. Samas on Lumanil kõikide nimetet asutustega isiklik side. Nõmme kooli käimalükkaja oli tema vend ja selles käisid tema lapsed, Lohusalu sadamas peab Luman oma firmale kuuluvat merekaatrit. Tehnikaülikoolis veab Luman arengufondi ja presidendi kultuurirahastut teenib nõukogu liikmena.
Miks jagab Luman raha haridusele? Kui üks äritegelane on mõne ühiskondliku ettevõtmise juhatuses või nõukogus, siis peab ta ka koguma selle ühingu projektideks raha. Aga kuidas sa lähed teistelt äritegelastelt raha küsima, kui ise pole sentigi pannud?
