Island müügiks
Viimased nädalad on olnud ilus suvi – Islandi mõistes tähendab see päikesepaistet ja mõndateist soojakraadi. Päikesepaistelistel päevadel on Reykjaviki kesklinna „strateegilised” kohad täis rahulolevalt peesitavaid inimesi. Päris oluline osa neist, tõsi küll, on turistid.
Maanteel number üks – sellel, mis Islandile ringi peale teeb – voorivad haagissuvilaid vedavad autod ja neid jätkub küllalt palju ka kõrvalisematele teedele. Neistki paljude roolis on muidugi turistid.
Eriti Reykjaviki piirkonnas vurab teedel märkimisväärsel hulgal väga „isase” välimusega maastureid. Saare korralike teedeta keskosas on nendega ilmselt päris mõnus liikuda, aga palju ühel tavalisel reikjaviklasel ikka sinna keskossa asja on. Näib, et paljud on soetatud ikka rohkem edevuse kui vajaduse pärast.
Põllumajanduspiirkondades hakkab lõppema heinategu: heinamaad on täis kilesse mässitud heinapalle ja siin-seal võib näha neid ühtekokku vedavaid farmereid. Mõned talukohad on säravas korras, mõned on keskmised, mõned üsna räämas ja mõned ka päris maha jäetud, enamasti juba aastate eest. Paljud endised talumajad on transformeerunud linlaste (loe: reikjaviklaste) suvekodudeks, kus augusti esimesel, pühadeaegsel pikal nädalavahetusel kees vilgas elu.
Pangad, mis Islandile suured sekeldused kaela tõid, ei ole selles mõttes põlu alla sattunud, et sularahas arveldamist näeb Islandil harva. Väikesteski kohtades ja pisikestegi summade puhul käivad maksed ikka kaardiga.
Pealispinna all on Islandi meeleolu küllalt keev ja vulkaaniline. Island on riigina noor nagu Eestigi: aastasadu Norra ja Taani ülemvõimu all olnud riik sai päris iseseisvaks alles 1944. aastal. Seetõttu tekitavad Euroopa Liiduga liitumise perspektiiv ja välisinvestorid, kes kriisi järel on tulnud saareriiki soodsaid tehinguid jahtima, islandlastes vastakaid emotsioone. Juuli lõpus alustasid Island ja Euroopa Liit ametlikke liitumisläbirääkimisi.
Laias laastus on islandlastel Euroopa Liiduga seotud samad hirmud, mis olid eestlastelgi: kaotame iseseisvuse, meie elu hakatakse määrama Brüsselist jne. Vahe on selles, et üsna omaette maakera põhjaservas elavatel islandlastel ei ole neid hirme tasakaalustamas tugevat idanaabri-hirmu nagu eestlastel.
Finantskriis neid siiski sedavõrd ehmatas, et jõuti liitumisläbirääkimiste alustamiseni. Oli ju kriisi aegu hetk, kus Island oli kui rahatu hääletaja lörtsise maantee ääres, meeleheitlikult lootmas, et keegi ta peale korjab. Mäletatavasti liikusid siis ka kuuldused Venemaa suurest abilaenust Islandile, mis küll ei realiseerunud. Lõuna-Euroopa hädalisel Kreekal sama meeleheitlikku momenti ei tekkinud, ehkki abipaketi kokkupanekuga kaasnes Euroopa Liidus palju vaidlemist.
Samuti näitas finantskriis islandlastele, et umbes 300 000 elanikuga riigil ei pruugi kõigi tänapäeval korraldamist vajavate asjadega toimetulekuks jätkuda piisavalt intellektuaalset kapitali. Näiteks Islandi pangakriisi käsitlevas parlamendiraportis, mis avaldati tänavu kevadel, märgitakse, et kriisini laskis asjadel areneda võimul olevate poliitikute ja finantsjärelevalve tegevusetus ja hoolimatus.
Liitumisläbirääkimised ei kujune aga kriisimälestustest hoolimata kindlasti kergeks. Euroopa Liidu poolelt vaadatuna saab suureks tüliõunaks Icesave’i ehk hollandlaste ja brittide hoiuste kompenseerimise küsimus. Islandlasi, kes on vahepealsest finantsimpeeriumi ehitamise hullusest traditsiooniliste elatusallikate poole tagasi pöördunud, erutab samal ajal kõige enam Euroopa Liidu kalanduspoliitika, mis reguleerib, kui palju võivad liikmesriigid kala püüda.
Teine islandlasi praegu erutav teema on geotermiline energia. Täpsemalt tehing, mille käigus Kanada energeetikafirma Magma Energy tahab üle võtta Islandi ettevõtte HS Orka. Sellega saaks Magma õiguse kasutada järgmise 65 aasta jooksul Reykjanesi poolsaare geotermilisi ressursse ja pealekauba võimaluse pikendada neid õigusi hiljem veel 65 aasta võrra. Tegemist oleks suurima välisinvesteeringuga Islandi majandusse pärast finantskriisi.
Geotermilisele energiale paneb Island oma majanduse päästjana suuri lootusi, sest see võimaldaks Islandil käivitada hulganisti energiamahukat tööstust: alumiiniumisulatustehaseid, serverikeskusi jms. Islandbanki säästva energia tiim hindab, et kõigi praegu kavandatavate tööstusprojektide teostamine nõuaks Islandilt geotermilise energia võimsuste suurendamist praeguselt 575 MW-lt 1600 MW-ni 2016. aastaks ja selleks läheks järgmise nelja aasta jooksul vaja 3,1 miljardi dollari väärtuses investeeringuid.
Islandi riigil ja omavalitsustel pole sellist summat praegu võtta. Vastupidi, pigem ajab rahahäda neid mõtlema ressursside kasutamise õiguste müügile.
HS Orka on ainus eraomanduses olev Islandi energeetikafirma ja katab ligi kümme protsenti maa energiavajadusest. HS Orka erastati 2007. aastal osalt Islandi „äriviikingitele”, 43 protsenti jäi kohalike omavalitsuste kätte. Kõigepealt omandas Magma Energy kohalike omavalitsuste osa ja hakkas nüüd jõudma ka pankrotistunud äriviikingite käest kreeditorpankade ehk sisuliselt riigi kontrolli alla läinud osaluse ostmiseni. Kuid protestiaktsioon, mille eestvedajaks on Islandi suurim kultuurialane „ekspordiartikkel” Björk on pannud valitsuse pidurit tõmbama ja tehingu asjaolusid enne selle heaks kiitmist täiendavalt uurima.
HS Orka oleks esimene täielikult erastatud ja välisinvestoritele müüdud Islandi energeetikafirma. Björki ja tema poolehoidjate arvates peaksid Islandi loodusressursid jääma riigi ehk kõigi islandlaste omandusse.
„Me teame väga hästi, et järgmistel aastakümnetel tõuseb kõigi meie loodusressursside väärtus dramaatiliselt. Ja seda teate ka teie – seepärast te oletegi ju siin,” kirjutas Björk avalikus kirjas Magma juhile Ross Beatyle. „Minu arvates on tehing, mis te islandlastele pakute, 20. sajandi, isegi 19. sajandi mudel. Me oleme püüdnud 600 aastat koloonia olla. Meile ei meeldinud see. Me oleme olnud sõltumatud vaid 66 aastat. Ja kuigi käputäis islandlasi keeras Icesave’i looga tõsise jama kokku, ei ole me nüüd valmis muutuma energiakolooniaks.”
Ressursimajanduse kõrval on üks Islandi tuluallikaid turism. Turistidele meeldib Island ja peale seda paika juba ammu hinnanud loodusturistide on seal hakanud käima üha rohkem ka kultuuri- ja peoturiste. Turistide arv on kümmekond aastat järjest liikunud jõudsalt tõusuteed: 1997. aastal käis neid alla saja tuhande, möödunud aastal üle kahesaja tuhande. Paraku käivad nad põhiliselt kahel-kolmel kuul ehk teisisõnu suvel.
Tänavu jääb turistide arv tõenäoliselt väiksemaks kui mullu, sest segadus, mille kevadel tekitas Eyjafjallajökulli vulkaan, pani paljud potentsiaalsed tulijad Islandi oma tänavustest reisiplaanidest välistama. Hoolimata sellest, et valuutakriisi järel saaks Islandi-elamused nüüd kätte keskeltläbi umbes 30-protsendise allahindlusega.
Kusagil mujal peale Islandi pole inimene võrreldes loodusega tundunud mulle nii tühiselt väiksena. Sadu aastaid on inimesed siin karmidest tingimustest hoolimata suutnud toimetada ja üles ehitada moodsa ühiskonna, kus isegi pärast ränka majanduskriisi on inimeste elujärg väga jõukas. Lootusetuse või allaandmise tunnet islandlastest igatahes ei paista, kuigi probleemid, mis neil tuleb eelseisvatel aastatel lahendada, on rasked.
Islandi huumor
Kuidas vabastada islandlased Icesave’i kohustuste koormast?
•• Üks Islandi ingliskeelse ajalehe Reykjavik Grapevine lugeja pakub ajalehe viimases numbris sellist skeemi:
•• Kõik islandlased kolivad Geirfuglaskerile (väike kaljusaar Islandi kõrval – toim).
•• Island müüb mulle, Steve’ile, ühe krooni eest kogu Islandi, v.a Geirfuglasker.
•• Ma löön Islandi riigist lahku ja nimetan uue maa Stevelandiks.
•• Islandi riik tunnustab mu iseseisvust.
•• Islandlased taotlevad Stevelandi kodakondsust, mille ma neile ka annan.
•• Antakse välja Stevelandi passid.
•• Islandlased emigreerivad Stevelandi ja ma luban neil lahkelt tagasi pöörduda oma endistesse kodudesse.
•• Islandlased loobuvad oma Islandi kodakondsusest.
•• Viimane islandlane, kes lahkub Geirfuglaskerilt, annab selle üle Islandi kreeditoridele kui riigi ainsa vara.
•• Kui soovitakse, võib Steveland teha mõistliku pakkumise, et osta Islandi kreeditoridelt Geirfuglasker.
