IT-miljonär: Reformierakonna soov saada omadele hüvesid on nii suur, et avaliku raha arukal kasutamisel pole mingit tähtsust
Tundub, et Reformierakonna vajadus transpordiäri kontrollida ja omadele hüvesid saada on nii suur, et selle kõrval ei oma mingit tähtsust maksumaksja raha majanduslikult mõistlik kasutamine. Või arvab keegi tõesti, et 10 aastat pealemaksmist uues juriidilises kehas kuidagi teistmoodi olema hakkab?
Transporditurul ei ole turutõrget ja seega ühtegi põhjust, miks peaks riik seal osalema. On rumal jutt, et erakapital ei taha Tallinna lennuliine teha. Iga päev lendab Tallinna, Stockholmi, Londoni ja veel paljude linnade vahel terved lennukitäied inimesi. Nõudlus on. Ka kapital ja ettevõtjad on turul olemas.
Aga selleks, et erakapital tuleks, tuleb kõigepealt saata investoritele selge sõnum, et riik tõmbab ennast sellest ärist välja ja müüb olemasolevad ettevõtted ära. Niikaua kui seda sõnumit ei ole saadetud ja niikaua kui mingil turul laiutab riigiettevõte, siis loomulikult ei hakka enamik eraettevõtjaid sinna turule minemiseks isegi plaani tegema.
Riik on ju ettearvamatu konkurent, kes lähtub poliitilistest tõmbetuultest ja elab monopoolselt tagatud maksutulude peal. Ta ei lähtu klientide huvidest ja konkurentsi loogikast. Riigiga on keeruline ka ühist äri teha, sest riik institutsioonina ei pea lubadusi. Riigi lubadus kestab vaid nii kaua, kui püsib poliitiline olukord. Kui see muutub, muutuvad ka lubadused. Leedo lugu on selles mõttes õpetlik.
Riigipoolne tururikkumine ei avaldu ainult Estonian Airis, millega poliitikud kümneid miljoneid maksumaksjate raha on põletanud. Sama kahjulik riigi sekkumine turgudesse on ka Eesti Raudtee, Saaremaa praamid, Tallinna Sadam, bussiliiklus ja Elron. Rääkimata Tallinna ühistranspordist, millega suur osa inimesi isegi siis sõita ei soovi, kuigi tasuta pakutakse.
See fakt võiks rääkida iseenda eest: ühelgi neist turgudest konkurents ei toimi või toimib halvasti. Ja kogu selle reaalse konkurentsi puudumisest tuleneva ebamugavuse, ebaefektiivsuse ja üllatused maksavad kaudselt kinni teenuse vajajad ning maksumaksjad.
Helmesel näiteks on iga nädal Skandinaavia maades 4-5 kliendikohtumist ja iga kliendikohtumise alternatiivkulu võib olla kümneid tuhandeid eurosid. Valikuvõimaluse asemel on Estonian Air oma riiklikult sponsoreeritud lennuplaaniga hõlvanud kõik olulisemad sihtkohad, kuid ise lendab, kuidas juhtub.
Kristen Michal pole ise ettevõtja olnud ega tea, mis tunne on, kui oled inimesed üle maailma Stockholmi kokku kutsunud ja siis saad Tallinna terminalis istudes teada, EA lennuk jäi tegelikult Londonisse ja asenduslennukit pole isegi viitsitud otsida. See, et riigifirma sulle maksumaksja kulul pärast piletiraha kompenseerib, ei kompenseeri isegi sajandikku inimeste raisatud ajast ja rahast.
