Itaalia perekond: me tulime Paldiskist otsima seda päris Eestit
Itaalia pealinnas Roomas tutvustatakse Paldiskit kultuuri- ja ajaloomälestistest pakatava Läänemere pärlina. Kuid Eesti ühe tähtsaima sadamalinna Paldiski vaatamisväärsused seisavad unaruses, isegi neile osutavaid suunaviitu pole märgata.
Linna ja ümbruskonna elanikele annavad tööd Põhjasadam ja Lõunasadam. Viimases asuvad ka kütusefirma Alexela suured mahutid, mis linna sissesõidul külalisi tervitavad.
Linna külaline tunneb ennast unustatuna. Ja kui ta ei oska juhuslikult ka vene keelt, siis Paldiski südamlik ja huvitav sisu ei ulatu temani.
Vaid üksikud ettevõtjad teostavad säravaid ideesid: tellivad suveniire ja puhuvad elu sisse mõnele ajaloolisele hoonele. Ka linnavalitsus remontis pika teelõigu kuni Pakri majakani. Paldiskilased kutsuvad seda “elu teeks”. Siit võib välja lugeda kerget muiet, sest turistile tundub see olevat “tee mitte kuhugile”.
Muude ametite kõrval vajaks Paldiski hädasti ühte palgalist võõrkeeli valdavat muinasjutuvestjat, kes mõtleks välja, kuhu see “elu tee” viib.
Paldiski särab Roomasse imelinnana
Jooksust lõõtsutav itaalia perekond tõmbab Paldiski raudteejaama ees hinge. Nad jäid just maha Tallinna suunduvast elektrirongist.
Maria Teresa Bernardi tumedad silmad löövad särama, kui ta näitab Roomast ostetud Balti riikide turismiteatmikku. Paldiskist räägib selles terve peatükk.
“Me tulime Paldiskist otsima seda päris Eestit,” räägib Bernardi. “Tallinn on liiga plastist, vanalinna koormavad turistidele mõeldud butiigid ja pubid.”
Riccardo Fruscione tõmbab lapsed Maria ja Tommaso roheliseks võõbatud pingile, justkui kaitset pakkudes.
Bernardi ja Fruscione ostsid Roomast lennupiletid, põikasid korraks Berliini, sealt Tallinna ja kohe esimese rongiga Paldiskisse.
Bernardi vaatab üle õla Paldiski linna poole ja sära tema silmades tuhmub. “Siin ei ole mitte midagi teha,” ütleb ta nagu laps, kelle jõulukink osutus kõigest tühjaks karbiks.
Restoranidele teevad “ärilõunatega” kassat remondimehed
Noori on linnas palju, suvel pidutsetakse kõvasti linna ümbritsevas roheluses, lastakse rakette, abiellutakse ja siis ostetakse kortereid. Kaubamaja valmistub esimest korda lastekaupade osakonda avama.
Seepärast teevad lõuna ajal Paldiski restoranides kassat remondimehed. Linnas remonditakse hoogsalt korruselamuid.
Restorani Valge Laev söögisaalis istub värvi- ja pahtlitriipudega tunkedes paar prisket eesti meest, teises lauas paar rahulolevat vene maalerselli. Vitsutavad tulisoolaseid pannkooke hakklihaga.
Põhjasadama aia ääres konkureerib Valge Laevaga söögikoht Peetri Toll, mis pakub just remondimeestele nn ärilõunat: 55 krooniga saab supi ja prae. Pakkumine kõlab hinna poolest justkui peatükist “Tallinn 1995”.
Peetri Tolli baaridaam Natalia pakatab rõõmsameelsusest. “Inimesed on Paldiskis sõbralikud,” räägib Natalia. “Eestlased ja venelased pidutsevad kogu aeg koos.”
Valge Laev ja Peetri Toll on kaks kohta, kus noorus koos käib. Diskoteeki või ööklubi linnas pole.
Peetri Tolli külastavad Natalia kinnitusel sageli mööda Eesti rannikut matkavad jalgrattaturistid. Huvitun, et kuidas nad Paldiskis orienteeruvad, sest linnas pole näha mitte ühtegi külalist abistavat suunaviita.
Kaks suunaviita linnas siiski on, selgitab Natalia. Kuid tundub, et nende viitade leidmiseks peaks omakorda kuskile abistava märgi riputama.
Küsin Natalia perenime, et kirjutada see oma märkmikusse. “Ärge nähke mitte vaevagi. Seda ei oska mitte keegi kirjutada,” peatab mind Natalia. Ta võtab pastaka ja kirjutab Peetri Tolli reklaamlehe tagaküljele oma nime: Ohhohhonina.
Kaubamaja oot ab turiste
Linna keskel asuva kaubamaja tarbekaupade osakonnas särab terve riiul Paldiski suveniiridest. Osakonna juhataja Irina Piskunova näitab kopsakaid õllekannusid, mida turistid kõige meelsamini ostvat. Valgest savist kannul kujutatakse Pakri majakat, pruunist savist Leedu kannul ilutseb linna nimi.
“Paldiskis on ilus elada,” ütleb Piskunova. “Käime basseinis ja kõhutantsu-trennis,” kirjeldab Piskunova naiste tegemisi. “Veel töötavad jalgpallitrenn ja taekwondo. Igavust pole raasugi.”
Raudteejaam särab nagu prillikivi
Kuidas käib Paldiski ettevõtja käsi, kuidas elatakse, küsin raudteejaama kohviku Vana Vedur omanikult Toivo Kasemetsalt. Kasemets istub maha, võtab paksu mapi ja alustab 13. sajandist.
Pärast Paldiskile linnaõiguse andmist 18. sajandil teeme hoogsa hüppe tänapäeva.
“Lõunasadama vanametalli kokkuost on linna nuhtluseks, sest kogu raud varastatakse sinna müümiseks ära,” võtab Kasemets tänase päeva asjalood kokku. “Linnavalitsus istub tegevusetult, parem sealt kaugemale hoida.”
Nukuteatri näitlejana töötanud Kasemets tuli esimest korda Paldiskisse 1959. aastal garnisonile näärivana tegema ja armus väljapääsmatult restorani direktrissi Jelenasse.
Toivo ja Jelena remonditud raudteejaam särab nagu prillikivi.
Roosas tennisesärgis Jelena meenutab raudteejaama südamlikku, kuid löögivalmis puhvetipidajat vanadest hingestatud Nõukogude kinofilmidest. Paneb käe puusa ja teeb vinguvale kliendile lihtsate sõnadega selgeks, kuidas maailma asjad käivad. “Minu silmad on siin näinud 14 kindralit ja viit admirali,” lausub Jelena. “Minule ei maksa rääkima tulla, kuidas peab õigesti toitlustama.”
Rohi ulatub rinnuni
Paldiskisse sissesõidul pakuvad Alexela bensiiniterminali hiigeltünnid meretuulte eest varju röötsakil raudristidega surnuaiale.
Linna läbival tühjal ja sirgel tänaval perutab üksik punane dzˇiip: tormab justkui hullunult Pakri majaka suunas.
Omal ajal NATO-t ähvardanud NSV Liidu allveelaevnike õppekeskuse ehk nn Pentagoni kohal lösutab kruusahunnik.
Selle koha peal, kus kaardi järgi peaks asuma Paldiski õitsengule aluse pannud Peeter I merekindlus, lokkab rinnuni ulatuv rohi.
Silikaattellistest maja vikerkaareks värvitud rõdul troonib Paldiski kõige silmatorkavam ja loetavam silt “Keskerakond”.
Üksik punane džiip põrutab nüüd tagasi Tallinna suunas. Märgates kesklinnas võõrast autot, pidurdab kummide vilinal, liputab üllatunult saba ja kihutab edasi.
Kommentaar
Jaan Mölder
Paldiski linnavolikogu esimees
Paldiski arengueesmärgiks on sadamatega seotud tööstusettevõtete areng.
Kui saame tootmisele õige hoo sisse, siis ennustan, et linna elanikkond kahekordistub.
Praegu elab Paldiskis vaid 4000 inimest, kuid pindalalt oleme Tallinna järel suuruselt teine linn Eestis. Seega arenguruumi jätkub.
Paldiski ei saa olla turismimagnet, sest asume turismimarsruutide seisukohalt siiski liiga kõrvalises kohas. Jääme nn Tallinna kuldsest ringist välja.
Rakvere võib ju õilmitseda, sest asub elava liiklusega Peterburi maantee ääres.
Meie aga võime kas või nahast välja pugeda, et turiste siia meelitada.
Aga ega linnavõim kätt ette ei pane. Kui tuleb keegi ideedest pakatav inimene ja pakub projektid välja, siis toetame kindlasti.
Linnavalitsus ei saa ju kõike teha – ööklubisid ja diskoteeke asutada. Siin peavad elanikud ja ettevõtjad ise käe külge panema.
Hiljuti vahetasime linnavalitsuse välja. Usun, et uus linnapea on senisest tegusam.
Meie eeliseks on odavad eluasemed. Ruutmeeter maksab ligi
14 000 krooni, mis jääb Tallinnale kaks-kolm korda alla. Kui siin eramuehitus lahti läheb, siis anname paljudele omavalitsustele silmad ette.
Kuid autoga sõidab siit liikluseeskirjast kinni pidades linna 35 minutit.
Paldiski on pärast Nõukogude armee lahkumist kõvasti arenenud. Kui tulin siia 1994. aastal, elas linnas 7500 inimest, nendest 68 olid Eesti kodanikud ja eestlasi oli vaid 42.
Nüüd on kolmandik elanikest eestlased.
Paldiski Põhjasadam areneb minu arvates vales suunas. Selle asemel, et keset linna kaupa laadida, võiks siin olla Eesti mereväe baas.
