Läinud suvel oleks võinud Rooma segamini ajada mõne ebaõnnestunud riigi pealinnaga. Põud vaid võimendas infrastruktuuri probleeme, mis viis päevas kuni kaheksa tunniste veevarustuse katkestusteni. Ajaloolised Rooma uhkuseks peetud akveduktid lekkisid nii võimsalt, et umbes 40 protsenti veest haihtus. Parkidesse kuhjusid prügimäed ja muru kasvas omasoodu, kuna avalikkust vapustasid korruptsiooniskandaalid, kirjutab BloombergBusinesweek.

Suvel avastas politsei kaks salajast saastejaama ning uudistes imestati, et kuidas neil küll õnnestus jätta elektriarved maksmata. Jänesed nautisid tasuta bussisõitu, kuna polnud piisavalt piletikontrolle.

Kuid ega hädad polnud vaid Roomas. Firenzes suleti ajutiselt Uffizi galerii. Lihtsalt muuseumi ventilatsioonisüsteem ütles üles. Itaalia lõunaosas Sitsiilias saabusid arvutud migrandid. Itaalia terve aastakümne kestnud finantskriis näis igavene.

Oktoobris teatas maailma suurim riskifond Bridgwater Associates, et nad on teinud enam kui 1,1 miljardi dollarilise panuse, et mõni Itaalia hiigelfirma hävib. Nende seas riigi kaks suurimat panka ja suurim kommunaalmajandusettevõte Enel.

Itaalia valijaskond vihkab muutusi. Detsembris toimus põhiseaduse reformi referendum, mis oleks lõpetanud poliitilise paigalseisu, mis takistas mistahes olulisi poliitilisi muudatusi. Valijad hääletasid selle maha. Kuna referendum ei läinud läbi, siis Itaalia peaminister Matteo Renzi lasti puhkusele. Sedasi lendasid prügikasti maksukärped ja paindlikuma tööturu reformid.

Miks küll itaallased käituvad sedasi? Põhjus on lihtne, neile meeldib tohutult lüüa mööda tänavat purki edasi. Oma ajaloost on õpitud, et las probleemid lahenevad ise – aeglaselt.

Kuidas on Itaalia lahendanud merelt saabuva migrantide probleemi? Ametlikult lähevad kõigi saabujate sõrmejäljed Euroopa Liidu andmebaasi. Tegelikult pole seda viimastel aastatel tehtud ja saabujaid pole isegi registreeritud, kuna saabujamaa peab pakkuma asüüli. Ja nii saabuvad ilma näpujälgedeta sisserändajad Rootsi, otsekui oleksid nad otse Mogadishust Malmosse teleporditud. Nii saab migrantidest Rootsi probleem. Itaalia on edukalt löönud purki mööda tänavat põhja poole edasi.

Kõige võimsam purgi löömine käib majanduses ja juba vähemalt 1990ndatest kui püüti saada eurokõlbulikuks. Selleks kasutati tuletistehingud, maskeerides sedasi riigi võlakoormust väiksemaks. Itaalia sai lepingut sõlmides korraks näiliselt suure tulu ja pidi mõned aastad hiljem selle tagasi maksma koos intressiga. Ja nii sai Itaalia euroalale ning riigi tegeliku rahanduslik olukorraga tegelemine pidi saabuma hiljem. Ainult, et sellega pole kunagi tegeletud.

Siis surus üleilmne finantskriis Itaalia majandussurutisse ja kukutas tööstustoodangut veernadi võrra. 2014. aasta algul ulatus tööpuudus 12,8 protsendini. Itaalia võlatase ületas kahe triljoni euro joone, ulatudes 132 protsendini majanduse kogutoodangust. See tase on juba kaua ületanud euroala liikmestaatuse normi.

Kui sakslased nõudsid kasinust, siis järjestikused Itaalia valitsused ütlesid, et neil on vaja veel veidi aega, et majandus ärkaks enne. Asjal on jumet. Itaalia derivatiiviportfelli väärtus on miinus 38 miljardit eurot pluss 32 miljardit eurot kuhjunud kahjumeid vahemikus 2011-2016. Kuid see pole veel kõik. Maksutulu on vähenenud saja miljardi euro võrra, pankade halbade laenude portfell ulatub 300 miljardi euroni ja 40 000 äri on pankrotis. Noorte tööpuudus on 35,4 protsenti. Absoluutses vaesuses olijate arv on kümne aastaga kolmekordistunud ja ulatub 7,9 protsendini elanikkonnast. 20-64-aastastest naistest olid selle aasta alguses tööl vaid 52,1 protsenti. See number on madalam vaid Kreekas. Itaalia on purgi edasilöömises ületamatu.

Kuid on ka mõned helgemad märgid. Itaalia valmistub tuleva aasta algul valimisteks. Itaalia majandus on kasvanud jutti juba 12 kvartalit. Mitte küll palju, viimaste numbrite valguses vaid 0,3 protsenti, kuid see on tekitanud lootuse, et ehk on seekord majanduse paranemine päriselt käes.