"Ma olen 40 aastat tööd teinud ja sellest 30 olnud juht. Siis lõpuks saad mingisugused kogemused ja sul on mingid põhimõtted. Ja üks selline põhimõte on see, et ühe struktuuri tulevik on palju tähtsam kui üksikute inimeste tulevik. Tähendab, Eesti Panga tulevik struktuurina on palju tähtsam kui mõne asepresidendi tulevik või nõukogu esimehe tulevik. Me peame vaatama, mis on selle struktuuri eesmärk ja roll ühiskonnas," ütleb Männik intervjuus
.

"Kui ma tulin Eesti Panka, siis võtsin kaks suuremat küsimust üles. Üks oli selle organisatsiooni kuluefektiivsus. Kui me tahame Eestis kiiresti edasi minna, siis me ei saa leppida keskpärase tasemega. Kuna me peame kiiremini kasvama kui teised, siis me peame kogu aeg mõtlema selle peale, kuidas me kasvu saavutame. Mul oli selline sisemine tunne, et Eesti Pank on natuke liiga kallis struktuur. Mina tahtsin seda küsimust arutada, aga mingisugust vastukaja ei olnud."

Männiku sõnul oli suhtumine kinnine. "Ja umbes selline, et meie siin ise teame, mis me teeme. Ta on kinnine juba pikka aega, ma ei usu, et see oleks üldse Andres Lipstoki nimega seotud, see on juba palju-palju pikem protsess. Ta on välja kujunenud niimoodi, et me teame ise, kui palju inimesi meil siin töötab. Nõukogul oli asjale raske ligi pääseda. Minule oli see natukene uus olukord," ütleb Männik.

"Teine asi oli suhtlemine Eesti ühiskonnaga ja meediaga. Oli igasuguseid krediitkaardiskandaale.
Suhtumine oli natuke selline, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Et meil ei ole siin vaja kellelegi neis küsimustes ette kanda, sest me oleme ju Eesti Pank. Ma leidsin, et see kinnisus hakkab vanamoodsaks minema. Ka selles küsimuses ma leidsin, et mul erilist toetust ei olnud. Minu meelest me peaksime liikuma Eesti Pangaga suurema avatuse poole."