Jaan Õmblus: 2014 - lõdva raha otsingul
Õnnelikud on need, kes oma palga ikka kätte saavad või kelle ettevõtetel veel kliente jagub. Majandussurma karta pole mõtet, kuid väljakutseid konkurentsivõimelisemaks saamiseks tuleb enamikele ilmselt kuhjaga.
Rahal on suur väärtus ka loomulikult juba täna, kuid selle väärtust hakatakse üha rohkem tunnetama. Elukallidus jätkab tõusu, millest tulenevalt jääb inimestel palganumbrist üha rohkem väheks. Palka küsitakse juurde, kuid ettevõtjatel pole ka enam laialijaotamist ootavaid salarahavarusid ja töötasu tõus saab tulla vaid efektiivsuse tõusu või koondamiste arvel. Kui palgatõusuga on kiire, mida tõenäoliselt on, siis pigem minnakse ikka seda teed, et üks töötaja saab palka juurde ja teine kaotab töö.
Ettevõtjad hakkavad sahmima
2014. aasta toob paljudele ettevõtjatele vajaduse leida endale uus tee või vähemalt olemasolevat tegevust korrigeerida. Süveneb juba alanud trend, et välismaale töid tegevad ettevõtjad proovivad Eesti firmast eksportimise asemel omale sihtriigis ettevõtte luua. Soome on ja jääb selles osas parimaks näiteks. Mitte, et Eestis kindlasti hirmus halb tegutseda oleks, pigem lihtsalt proovitakse alternatiive ja otsitakse tegevuse ratsionaalsemaks muutmise kaudu suuremat tulu.
Ühesõnaga ettevõtjate hulgas algab üks suur sahmimine. Kes koondab, kes korrastab majapidamist, kes tuleb mõnelt turult ära ja läheb teisele, kes püüab lisatulu senise tasuta tootetoetuse arvelt, kes muudab toote ja teenusevaliku olemust, kes proovib lahkujatelt mahajäävaid kliente võita jne. Kõik see ei tähenda midagi negatiivset, lihtsalt toimub kohanemine muutuva turuolukorraga ja konkurentsivõime taastamine või otsimine.
Ettevõtjate hulgas hakkab järgmisel aastal kohtama ka neid, kes juba oma välismaise õnneotsingu ringi on läbi teinud. Neid, kes on läinud oma välisettevõtet looma kas viis või paar aastat tagasi, on tundnud ära väljakujunenud kapitalismi karmima poole ja oma kiirrikastumise õnne pole leidnud. Nad tulevad tagasi koju käima, et näha, mis siin vahepeal muutunud on ja kas välismaine karastus kombineerituna uute oludega mingit teenimisvõimalust ei loo.
Seega ühelt poolt on ettevõtjate hulgas 2014. aastal ehk välismaale minejaid küll rohkem, kuid selgelt tekivad ka tagasitulejad. Ehk siis trend, mida senimaani ei olnud võimalik suurema liikumisena täheldada. Mõni tuli alati koju, kuid suuremat tagasiliikumist ei olnud.
Töötajad lõdva raha otsingul
Aktiivsemalt hakkavad oma majanduslikule pingeseisule lahendust otsima ka töötajad. Tuleval aastal saab ilmselt palju olema neid, kes kivistunud palkade ja üha tõusvate kulude kontekstis ka oma õnne välismaale otsima lähevad. Teistel on ju vedanud, kaua minagi kannatan. Minnakse sisuliselt lõdva raha jahile, s.o. siis otsima mõistliku pingega tööd, mille eest makstakse aga Eestiga võrreldes kordades rohkem.
Lõdva raha otsijatele tuleb südamele panna paari asja. Kahtlemata on täna olemas lähiriike, kus majanduses on püksirihm märksa vähem pingul kui meil siin ja selles mõttes on sealt parema majandusliku väljundi otsimine põhjendatud. Teiseks tuleb aga silmas pidada, et ka nn lõdva raha majandustes on tekkinud majanduslik surve, mis sunnib rahalist sotsiaalset hoolivust koomale tõmbama ja seega eelistama selles küsimuses eelkõige kaasmaalasi ning võimalusel pisut keerama selga immigrantidele.
Kolmandaks ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et välismaal töötamisega rikkaks saamise legend on ikkagi sündinud juba aastaid tagasi ja see põhines ikkagi välismaisel kõrgel palgal ja meie hirmodavatel kuludel. Tänaseks on see suuresti ikkagi minevik. Põhjamaades võib küll näiteks päris hästi teenida, kuid arvestades maha sealsed elamiskulud ning vaadates ülejäävat palgaosa meie kõrgustesse pürgivate hindade taustal rikastumisest rääkida ikkagi ei saa. Sõltuvalt inimesest tuleb mõni tagasi suhteliselt tagasihoidlike säästudega, teine päris kaks kätt taskus ja vaid huvitavate kogemuste ja mälestustega. Reaalset rikkust välismaal palgatöötajana suurt enam kokku ei aja.
Raha otsitakse, kuid kas ka leitakse?
Seega 2014. aastal ollakse nii ettevõtjate kui ka töötajate poole pealt lõdva raha otsingutel. Esimesed otsivad enda tegevust aktiivselt muutes ärinišše, mis võimaldavad vabamalt hingata ja julgemalt tulevikku vaadata. Teised püüavad leida häid palgamaksjaid, kes inimese töölolekut inimlikust aspektist hinnata oskaksid ja mõistaksid, et ka töötaja tahab heaolu ja kindlust tuleviku suhtes.
Eraldi küsimus on loomulikult see, et kui paljud otsijatest ka selle heldema rahapakkumise üles leiavad. Nii Eestis kui ka enamikes välisriikides kipub raha ikka üha rohkem nappima, võlgadega ei tulda toime, kulud kasvavad, konkurents tiheneb ja jutud hüperinflatsioonile viitavast rahatrükist ei näi reaalmajanduse lihtosalejaid kahjuks kuidagi puudutavat.
Majanduslik probleem on siinkohal kõige rohkem ehk selles, kui 2014. aastal proovivad kõik kõigilt oma teenuste, toodete, töötundide, varade või mille iganes eest rohkem raha kätte saada. See, kui kõigil on raha puudu ja kõik proovivad seetõttu kõigilt teistelt rohkem saada, ei vii aga tulemuseni. Raha lihtsalt ei teki sellest juurde. Me ei tõuse mitte järjekordsesse „uude ajastusse”, vaid lihtsalt kipume kinni jooksma ja valusaid õppetunde saama.
Seega pinnapealne sahmimine ei vii 2014. aastal veel tulemuseni. Tuleb teha rohem, muutuda kiirelt ja sedavõrd palju, et olla eesjooksja ka oludes, kus kõik teised ka muutuvad. Kui suuta teha mitu konkurentsivõime parandamise hüpet ühe korraga, siis ongi hea ja 2014 tuleb tõenäoliselt sõbralik aasta. Muidugi selle kõige juures ei tohi unustada mõtlemist, sest teinekord võib teatud konservatiivsus olukorras, kus kõik teised mõttetult rahmeldavad, just kõige kasulikumaks osutuda.
Miks peaks ennustus täide minema?
Kui ülaltoodu on ennustus 2014. aastaks, siis paratamatult tekib küsimus, et miks see ennustus peaks täide minema? Kas kusagil on mängu toodud selgeltnägijad, kes paremini kõigist analüütikutest ja Eesti tuntud arvamusliidritest suudavad meie järgnevaid aastaid ette näha?
Põhimõtteliselt ei ole selles ennustuses ju midagi ülemõistuse keerulist ja selgeltnägija võimeid ei olegi tarvis omada. Trendid, millest ülal räägitakse, on juba käivitunud ja võtavad aina enam hoogu. Pole just raske arvata, et kui avalik sektor on alustanud suurte koondamistega, et see trend on süvenev ja selle peamiseks põhjuseks on rahapuudus.
Samuti kohtame täna igal sammul üha rohkem hinnatõuse, tasuta pakkumiste tasuliseks muutumist, aktiivset müügisurvet ja uusi kauba pähemäärimise trikke. Pole just keeruline mõista, et kõigil kulud kasvavad ja töötajad nõuavad Soome sõidu laevapileti ostmise ähvardusel palgalisa. Samas tulusid aga napib. 2014. aasta ei too mingit imet, vaid tulude puudujääk kulusid arvestades aina kasvab. Seega aktiivne müügisurve koos muu sellesuunalise rabistamisega jätkub.
Ainuke asi, mis käesolevat ennustust kõigutada võiks, on asjaolu, et kogu siinne ettevõtjas- ja töötajaskond on muutunud täiesti konkurentsivõimetuks ja ei suuda raskenevatele majandusoludele reageerida. Muutuvale ärikliimale mittereageerimine ja lihtsalt käed rüpes istudes allavett minemine ei ole Eesti ettevõtliku vaimuga aga kooskõlas. Seega trendidele ikkagi reageeritakse ja tehakse seda ülalkirjeldatud viisil. Ehk teisisõnu, jõudu kõigile nii lõdva raha kui ka konkurentsivõime kasvatamise võimaluste leidmisel.
