Seda imelist eduväljavaadet on asunud aga üha rohkem varjutama CV-inimeste teke. Tegemist on sageli töökohti vahetavate inimestega, kelle töötajakarjääri kõige paremini välja arendatud osa seisneb ilusa CV vormistamises ja tööintervjuul endast ülihea mulje jätmises. Kui aga hiljem on vaja oma üleskiidetud oskuseid praktikasse rakendada, siis ajab üks katastroof teist taga. Sageli ei tulda näiteks toime isegi elementaarse arvutikasutusega, rääkimata välja reklaamitud võõrkeelte oskamisest või endal väidetavalt olevast stressitaluvusest ja tööharjumusest.

Tööandja läheb eksitava reklaami ohvriks

CV-inimeste aktiivse tegevuse tulemuseks on see, et tööandja ostab kauba, mis ei vasta välja reklaamitule. Tööle võetakse parim – kõige läikivam CV, kõige äralakutum esinemine ja kõige pisarsilmsemad lubadused. Selle sädeleva fassaadi taha tööandja tavaliselt ei näe, sest erinevalt CV-inimesest ei ole tööandja tavaliselt tööintervjuude professionaal. Ta korraldab intervjuu vaid siis, kui kedagi on vaja palgata ning muidu pühendab ennast oma põhitööle. CV-inimene on aga kohandunud just intervjuudele ja suudab nendel anda endast 200protsendilise panuse. Tööandja on selgelt nõrgas seisus ja kaotab.

Sarnaselt enamikele tööandjatele ei ole tööintervjuude professionaalid ka inimesed, kes mõne korra elus töökohta vahetavad või töötud, kes ka vahest tööintervjuudele pääsevad. Selliste tööotsijate puhul on tegemist siiralt oma oskusi pakkuvate ja endale erialast rakendust otsivate inimestega, mitte aga sadu töölesaamise trikke pähetuupinud silmakirjatsejatega. Kuna aga siirus ja ausad oskused ei suuda CV-inimeste värbamistrikkidega konkureerida, siis sisulised inimesed jäävad ikkagi enamalt jaolt ukse taha. Valituks osutub tööturunäitleja, kellega rahulolu ettevõttes aga pikalt ei püsi ja kes varsti oma järgmist töökohta otsima asub.

Kustkohalt sellised CV-inimesed tulevad? Kes nad on ja miks nad niiviisi käituvad? CV-inimeste tekkelugu on Eestis saanud alguse peamiselt sellest, et inimesed soovisid oma elujärge parandada pidevalt uue ja parema töö leidmise läbi. Idee oli selles, et edasiminekut ei nähtud mitte paremas ja pühendunud töös, vaid pidevalt turul ringi vaatamises, et ehk pakutakse kusagil midagi. Mida rohkemad inimesed endale selliselt ringi luusides hea sissetuleku leidsid, seda rohkem tuli sellisele käitumisviisile järgijaid. Loomulikult andis taolisele arengule oma osa ka mõned aastad tagasi nähtud kinnisvara ja laenubuum, kus tööjõupuuduse tingimustes oli sädeleva CV-ga turul kauplemine üsna heaks äriprojektiks.

Tänaseni ei ole CV-inimeste juurdekasv kuhugi kadunud ja olemasolevad muutuvad visalt. Raha on praeguses majanduslikus madalseisus hädasti vaja ja paraku levib meil ikkagi käitumiskultuur, et kes suudab näo ees libedamat juttu ajada, see ka tööintervjuu mängu võidab. Seega pole palju muutunud.

CV-inimestel on ka omad tugevused

Objektiivsuse huvides on loomulikult oluline mainida, et eksisteerib ikkagi üks asi, mida CV-inimesed peale tööintervjuud ettevõttes töötades ka hästi teevad ja oskavad. Nimelt suudavad nad leida endile väga palju õiguseid ja nende rikkumise korral vajadusel koheselt erinevatesse instantsidesse kaevata. Eks on ju vana tõde, et kõige parem kaitse on rünnak ja tähelepanu ärajuhtimiseks enda puudustelt on hea hoopis kedagi teist süüdistada. CV-inimesed on selles lausa meistrid.

Mis nendes CV-veidrikes siis niipalju halba on ja miks nad ei võiks oma elu omas maailmas rahulikult elada? Küsimus on lihtsalt eelkõige selles, et nende palkamine on ebaefektiivne. Nad ei anna ettevõttele sellist panust, nagu neilt loodetakse – olgu siis saamatuse põhjus oskamatus või tahtmatus. Samas jääb nende tõttu tööintervjuul ukse taha mõni teine inimene, kes küll ehk ei oleks omanud arvestatavat CV-d ega osanud tööintervjuul ennast taevani kiita, kuid oleks teinud tööd südamega ja andnud ettevõtte arengusse head ja sisulist panust.

Isegi, kui CV-inimene õige pea sisulise töötaja vastu välja vahetatakse, siis on tema palkamine ning vahepealne hoidmine ettevõttes olnud ikkagi kulu. Kaotatud on rohkelt aega, energiat, töökaaslaste panust CV-inimese õpetamisel ja ka otsest raha. Veelgi enam, kui arvestada, et CV inimene tavaliselt ilma nõudmisteta ja töövaidlusteta ei lahku.

CV-inimesi tuleb järjest juurde

Probleem on siinkohal ka selles, et trend on Eestis CV-inimeste arvu kasvu suunas. Mida rohkem neid tekib, seda suurem on tööturule tekkiv ebaefektiivsus ja seda rohkem on nn tühikäigul töötavaid töökohti. Tegemist on nagu majanduse mädapaisega. Ja nagu iga teinegi haigus, on CV-hullus nakkav. Miks teha sisulist tööd, pühenduda pikki aastaid ja arendada välja võimeid, kui võib lihtsalt ilusa CV ja mitmete tööturutrikkidega ühest ettevõttest teise hüpates endale head sissetulekut teenida.

Kui sellele tööturu väärnähtusele ei suudeta piiri panna ja sellised nn CV-spekulatiivsed tegevused Eesti turul teatud kriitilise massi saavutavad, siis paratamatult mõjub see ka majandusruumi konkurentsivõimele. Ja selle asemel, et näha Eestit kvaliteetse tööjõuressursi abil rikaste maade hulka tõusmas näeme me hoopis ühte täiendavat süvenevat majanduslikku väärarengut.

Mida siis teha? Kahtlemata võiks CV-inimesi mõistusele kutsuda, kuid mõistusliku kõnega tavaliselt haigust ei ravi. Järelikult tuleb pigem loota tööandjatele, et üha rohkem nähtaks läbi siledaid kandidaatide fassaade ja osataks hinnata seda, mida inimene lisaks CV-le ja enesekiituse oskusele ka väärt on. Kui aga haigus jätta vohama, siis varsti ei ole meil oma tööjõust kasu meie riigis ja ka välisturgudel kaotab meie peamine ekspordiartikkel – tööinimene – oma konkurentsivõime. Jäävad üksnes töövaidlused ja CV-inimeste kõrged nõudmised oma õiguste kaitseks.