Eesti risk tähendab antud kontekstis seda, et kui meie majandusruum on korra juba sellisesse inimesi välismaale peletavasse seisu jõuda, siis võib see olukord tulevikus ikka ja jälle uuesti korduda. Ja seda sõltumata sellest, kui palju või kui häid majandusaastaid meil ees ootab.

Ei soovita astuda kaks korda ühe ja sama reha otsa

Välismaal ennast sisse seadnud inimesed lihtsalt ei soovi teist korda ühe ja sama reha otsa astuda. Nad on näinud vaeva selleks, et välisriigis endale normaalne töökoht leida. Sinna juurde on hangitud elamine, korda aetud dokumente, meelitatud endale välja sotsiaaltagatised, leitud lastele koht koolis või lasteaias, aidatud sinnasamasse tööle teisi lähikondseid jne. Selleks, et jalad välisriigis korralikult maha saada, on nähtud väga palju vaeva ja kulutatud ka ohtralt raha. See on nende inimeste jaoks investeering tulevikku – sellesse tulevikku, mida nad Eestist enam leida ei suutnud.

Eestisse tagasitulek tähendaks välisriigis tehtud investeeringu mahakirjutamist, vähemalt suures osas. Mida saadakse vastu? Kui Eestis on vahepeal hakanud majandus ülesmäge minema, tekkima töökohad, tõusma palgad ja paranema üldine elatustase, siis võiks ju tagasitulekut kaaluda. Samas säilub ju alati risk, et töökoht Eestis või siinne majanduskasv on väga ajutise iseloomuga.

Seega loobuks ühe võimaliku arengustsenaariumi kohaselt välismaalt tagasi Eestisse koliv inimene välismaale loodud süsteemist, et siis Eestis uuesti kõrvetada saada ning paari aasta pärast taas nullist alustada – samast hüljatuse ning lootusetuse positsioonist, kui esmakordselt minnes.

Selles seisnebki peamine Eestisse tagasituleku risk ja üha suurem osa välismaal jalad alla saanud inimesi ei julge seda riski võtta. Nad võib olla küll tahaksid tagasi kohta, kus on kasvanud, hariduse saanud ja esimesi positiivseid asju kogenud, kuid sellele nostalgiale allumine võiks tähendada ebastabiilsust, toimetulematust, sotsiaalse turvalisuse puudumist ning väga olulise investeeringu mahakandmist.

Isegi, kui inimene otsustaks tagasi tulla vaatamata kogu edasisele määramatusele, siis on tal aga lisaks enda soovile enamikel juhtudel ka vastutus oma laste ja lähedaste ees. Inimene, kes oleks valmis ka ise üksikisikuna uuestialustamise riski võtma, ei taha aga seda oma lastele ja pereliikmetele. Seega võidab enamikel juhtudel siiski soov säilitada stabiilsus ja turvalisu ning tagasituleku mõte jääbki vaid teoreetiliseks plaaniks.

Eesti riski kartus on laienev

Kurb on tõdeda, et Eestiga seonduva sotsiaalmajandusliku turvalisuse riski tunnetamine on üha laiemat kandepinda võitmas. Seda riski ei karda ega tunneta need, kelle välismaine töökogemus piirdub kuude või mõne aastaga. Need inimesed lihtsalt ei tunne ennast sihtriigis veel turvaliselt ega kaitstult. Kuna aga aasta-aastalt suureneb nende välismaal elavate eestlaste arv, kes on ennast juba aastatega sisse seadnud ja kellel on tulenevalt sellest mida kaotada, siis suureneb ka paratamatult nende inimeste hulk, kes Eesti riski kardavad.

Eestis võib ju erinevaid loosungeid püstitada ja teooriaid arendada, et varsti peaksid ja tahaksid kõik välismaale siirdunud kodumaale tagasi tulla, kuid välismaalt siia vaadates sellised seisukohavõtud väga veenvad ei tundu.

Mida oleks võimalik ette võtta, et Eesti riski kartust alandada ja seeläbi inimesed kodumaale tagasi tuua? Esiteks tuleb olla tugev ja arenev riik ja järgneva kümne aastaga tõestada, et olulisi tagasilööke enam ei tule. Teiseks tuleb rõhku panna pealekasvavale põlvkonnale, et nendel peale koolide lõpetamist ei tekiks ei ajutist madalseisu ega sundseisu, et ainuke äraelamise võimalus oleks leida tööd välisriigist.

Kui välisriigis olijatele ei lisandu enam uusi majanduspõgenikke ja Eestist kostuvad olulistes majandusküsimustes vaid positiivsed uudised, eks siis nii mõnigi sinnaläinu ja seal ennast sisse seadnu hakkab uuesti ka tagasitulekule mõtlema. Trendid tekivad ja trendid pöörduvad. Täna on aga veel kahjuks suundumus selles suunas, et Eesti riski kardetakse üha rohkem.