Jaan Õmblus: kas Eestisse tuleb talongimajandus?
Eesti tänane majandusseis on tüüpiline olukorrale, kus rahva vaesumise jätkudes ja majandusliku kasvumootori tekkimata jäämisel on teoreetiliselt võimalik talongide kehtestamine.
Talongide idee tundub kaasaegse majanduse kauge ja turumajanduse vaenulik. Samas kasutavad seda väga paljud arenenud kapitalistlikud riigid.
Toidutalongid koguvad USA-s populaarsust
The New York Times kirjutas käesoleva aasta 2. jaanuaril, kuidas aastatel 2007-2009 on erinevate USA osariikide lõikes suurenenud nende toidutalongide programmides osalejate arv, kellel puuduvad rahalised sissetulekud. Näiteks Nevadas kasvas toidutalongide programmides osalejate arv ülaltoodud perioodil 173%, Floridas 113%, New York’is 99% ja Minnesotas 87%.
Isikud, kellel puuduvad peale toidutoetuse igasugused muud rahalised sissetulekud, on vaid üks osa nendest, kes erinevates toidutalongide programmides USA-s osalevad. Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeeriumi USDA (United States Department of Agriculture) toiduteenistuse (Food and Nutrition Service) täiendava toidu toetuse programmi SNAP (Supplemental Nutrition Assistance Program) raames antakse USA-s toidutoetust iga kuu rohkem kui 35 miljonile inimesele.
Tehniliselt ei ole USA-s tegemist meile vanast ajast tuntud pabertalongide sarnase tehnilise lahendusega, vaid väliselt pangakaardile sarnaneva elektroonilise kaardiga, millega enamikest toidupoodidest ettenähtu kätte saab. Sisuliselt on tegemist aga toidutalongide loogikaga.
USA on rikas riik, mis on väga suures mahus rahalisi vahendeid suunanud võitlusesse praeguse majanduskriisiga ja on kogu aeg suutnud seista oma ajutistesse või püsivatesse raskustesse sattunud kodanike eest. USA-s on talongimajandus üks osa sotsiaalsüsteemist ja selle maht suureneb.
Eesti on turumajanduses algaja ja meie inimesed ei ole veel piisavalt suutnud endale majanduslikku vundamenti luua. Eestis peatakse talonge ajalooliseks igandiks.
Meeldib või ei meeldi: talongid on uus turumajanduslik hitt
Huvitav on see, et talongimajandust ei suru üldjuhul peale kellegi iganenud vaated majandusele või soov kehtestada käsumajanduslikku lähenemist, vaid seda teeb just turumajandus. Vabal kapitalismil on muude omaduste kõrval kalduvus kapitali kontsentreerimisel sinna, kus see juba on ja viia suur osa ühiskonnast suhteliselt toimetulekupiiri lähedale. Mida kauem saab vaba majandus häirimatult areneda, seda rohkem on tegemist kontsentreerunud kapitali ja vaesunud laiema üldsusega. Ehk teisiti öeldes, rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed vaesemaks.
Kui tahta lasta vabal turumajandusel võimalikult segamatult toimida, siis ühiskondliku rahu ja turvalisuse eesmärgil tuleb olla valmis toetama neid, kes kipuvad varast üldse ilma jääma. Sisuliselt tähendab see kõige vaestematele igapäevase toidu tagamist ehk siis ühel või teisel viisil toidutalongide süsteemi. Seega toidutalongid ei ole omased mitte niivõrd sotsialistlikele majandustele, kuna seal on inimesed niigi juba sotsiaalsete tagatistega ülekindlustatud, vaid pigem vabakapitalistlikele, kus osad inimesed kipuvad toiduahelast täiesti välja langema.
Eesti on majanduslanguses ja see langus ei ole ei ajutine aga kergekujuline. Eestis võib prognoosida selliste inimeste arvu suurt kasvu, kellel meie tänane sotsiaalsete garantiide süsteem ei suuda kõhtu täita. Praegune majanduslanguse dünaamika on näidanud, et me ei näe tekkimas plahvatuslikku näljahäda, kuid järk-järgult suureneb igapäevase toidu kättesaamisega probleeme omavate inimeste hulk.
Kas Eesti sotsiaalsüsteem muutub toiduabi programmiks?
Me ei saa välistada, et Eesti sotsiaaltoetuste süsteem muutub spetsiifilisemaks ja täpsemini suunatud süsteemiks. Seda eelkõige seetõttu, et abivajajaid tuleb lähiaastatel juurde, kuid riigieelarve tulude olulist suurenemist silmapiiril kusagil ei paista. Seega võivad sotsiaalabi piiratud vahendid olla edaspidi suunatud rohkem just kõige nõrgemate kaitsele kõige olulisemates küsimustes ehk siis peavarju ja toidu tagamisele.
Teatud aja pärast võib juhtuda, et teatud osa Eesti ühiskonnast hakkab ringi jooksma pangakaardi taolise toidu-öömaja kiipkaardiga, millega saab vajaliku päevase toiduannuse kätte ja pääseb ka ettenähtud kohtadesse öömajale. Kogu süsteem saaks olema hallatud arvutisüsteemi poolt, mis jälgib täpselt, kes mida ja kuidas kulutab ning tulenevalt sellest millist abi täpselt ikkagi vajab. Eelkõige tekivad sellised süsteemid suuremates linnades.
Meile võib see kiipkaartide abisüsteem meeldida või mitte, kuid see on lihtsalt hind, mida Eestil tuleb maksta selle eest, kui tahame omada vabakapitalistlikku süsteemi rahvusvahelise konkurentsieelise puudumise tingimustes ülinõrga ekspordisuutlikkuse foonil.
