Jaan Õmblus: kuidas vaesuda võimalikult valutult?
Vaatamata kõigile edujuttudele ja üksikutele positiivsetele majandusnäitajatele kipuvad inimesed Eestis ikka vaesemaks muutuma. Valdaval osal enamikul on üha raskem Eestis toime tulla ja allakäik tundub olema vältimatu. Seega paratamatult kerkib päevakorda probleem sellest, et kuidas vaesuda võimalikult valutult?
Hea elu ja uute võimalustega harjub inimene kergesti. Kui raha on rohkem, siis tekivad väga kiirelt võimalused selle täiendavaks kulutamiseks. Paremale järjele jõudmist saab välja näidata ühiskonnas ja see toob sageli kaasa tunnustuse sotsiaalses võrgustikus.
Tavaliselt lükatakse vaesumist edasi
Majanduslikult allapoole tulek on aga väga vaevalina ja psühholoogiliselt raske protsess, tulenevalt millest püütakse seda igati ka edasi lükata. Kui tulud vähenevad ja asendussissetulekuid ei leita, siis ikkagi ollakse väga resistentsed kulude kallale minekuga.
Kui kulutatavat raha jääb vähemaks, siis püüab suur osa inimesi välist sära ja heaolu säilitada ning tõmmata kokku eelkõige sealt, mis sõpradele-tuttavatele välja ei paista. Jätkatakse näiteks kallist autoliisingut, kuid hoitakse kokku söögiraha. Ei anta käest eksklusiivset elamispinda ja pigem võetakse elamiskulude katteks laene.
Soov iga hinna eest säilitada elujärge võib aga vaesumisspiraali sattunud inimesele hoopiski saatuslikult mõjuda. Tulusid ületavad kulud kasvatavad võlgu, sunnivad võtma laene, tekivad viivised ja intressikulud. Seega rahalised kohustused mitte enam ei ületa tulusid, vaid endist taset arvestades kasvavad kiiresti.
Eestis ei sobi vaene olla
Eesti ühiskonnas on suureks probleemiks, kui ei suudeta enam endisel tasemel elustandardit hoida ja peab selles mõttes tunnistama oma majanduslikku lüüasaamist. Kui muidu suudaks probleemidesse sattunud inimene veel mõistuslikult käituda ja vajadusel koheselt kulusid alandada, siis tänu ühiskondlikule psühholoogiale ta seda ei teeja mässib ennast veel sügavamatesse probleemidesse.
Sellisesse olukorda sattudes oleks inimesel mõistlik kasvõi psühhoteraapialt abi otsida ja ikkagi kulutusi kokku tõmmata, mitte aga ühiskondlik-emotsionaalsetel põhjustel endale majandusliku augu kaevamist jätkata.
Varade müügiga ei kiirustata
Kui tulud kukuvad ja kohustused kasvavad, siis on üheks heaks võimaluseks varade müük. Loomulikult, juhul kui on selliseid varasid, mida müüa. Eestis on aga kombeks varade müük väga viimasele minutile jätta, mis raskendab võlaprobleemi lahendamist.
Kiirmüük leiab tavaliselt aset müüja jaoks ebasoodsatel hindadel ja seega saab vara eest vähem rahalisi vahendeid oma olukorra parandamiseks. Varemalt ette planeerides oleks aga võimalik üldjuhul saada paremat hinda ja katta saadud rahast rohkem kohustusi.
Aus vaesumine aitab saada kokkuleppeid võlausaldajatega
Kui inimene ausalt oma olukorra halvenemist tunnistab ja oma elustandardile kulutamiselt ka järele annab, siis on see heaks eelduseks ka võlausaldajatega parema läbisaamise saavutamiseks. Võlausaldajad suhtuvad priiskavatesse võlgnikesse väga suure halvakspanuga – võlgnik raha tagasi ei maksa aga muudkui laristab.
Samas, kui võlgnik on kõigile nähtavalt oma eluviisi väga tagasihoidlikuks muutnud, siis on ka võlausaldajad teinekord viiviste, trahvide ja intresside osas nõus mööndusi tegema. Lisaks tagab respekteeriv suhtumine võlausaldajasse, ehk siis antud juhul enda kokkutõmmatud elustiil, väiksemaid kohtukulusid, täitekulutuste ärajäämist ja paremaid maksetähtaegu.
Vältida tuleks lollakaid pakkumisi
Kui nähakse, et keegi on sattunud majandusraskustesse, siis ilmub ootamatult välja igatsorti ebasoodsate tehingute pakkujaid. Lihtsalt eeldatakse, et kui keegi on raskes seisus, siis peab ta ükskõik millest kinni haarama, et kuidagigi mingitki raha saada. Lihtsalt minnakse selle peale välja, et inimene on sundseisus ja siis on võimalik talle ükskõik mis tingimusi peale sundida ja teise inimese elutraagikast oma väike kasu saada.
Kui aga probleemidesse sattunud inimene endale seda varakult tunnistab ja astub sisulisi samme lahenduste suunas, siis on kergem ka ebasoodsatele pakkujatele ära öelda ja uutest jamadest ennast säästa.
Kokkupakkimine aitab taas tõusta
Oma majapidamise kokkupakkimine, ehk siis kulutuste vähendamine koos elustandardi allapoole korrigeerimisega, aitab jõuda sellesse seisu, kust on võimalik taas tõusma hakata. Oluline on jõuda punkti, kus hakkavad tekkima säästud – ehk siis kulutused ei ületa enam tulusid – ja leida võimalus, kuidas säästud enda kasuks tööle panna.
Säästetud vahendeid on võimalik investeerida mingitesse tootvatesse paigutustesse või kasutada siis kas või oma äri ajamiseks. Mõlemal juhul on lootust saada toetust oma raskele majanduslikule seisule ja peale majandustrepist allatulekut sealt taas üles ronima hakata.
Perspektiiv on ebamääraselt tume
Eesti majanduse tänast seisu vaadates on üldine arenguperspektiiv suhteliselt ebamäärane. On teatud eduväljavaateid, kuid ka suuri ohte ning kindlasti eesseisvat vajadust struktuurilisteks muutusteks. Majanduses osalevatele inimestele tähendab see kõik suurt ebastabiilsust – kui majandus muudab kurssi, siis osad teenimisvõimalused kaovad ja teised tekivad. Keegi kaotab, keegi võidab. Keegi satub ajutistesse raskustesse, keegi teenib elu esimese miljoni.
See kõik aga omakorda tähendab seda, et ajutiseks ja ootamatuks olukorra halvenemiseks peaks valmis olema pea igaüks. Loomulikult ei lähe seda valmisolekut kõigil vaja, kuid väga vähestel on garantii, et ajutine ebaõnn neid tabada ei või. Seega on oskus selles olukorras käituda äärmiselt oluline.
