Jaan Õmblus: mis saab siis, kui võlgnik laseb kõigel minna?
Täna makstakse laene tagasi kartuses jääda ilma laenuga ostetud varast ja hirmus sattuda pankade musta nimekirja. Varsti need motivaatorid enam ei tööta. Korralik suhtumine võlasuhetesse võib asenduda massilise võlausaldajate ülelaskmise sooviga, sest võlgade tasumine ei ole ühel päeval enam reaalne.
Olles jõudnud lõplikule äratundmisele, et kõiki kohustusi tasuda ei ole võimalik, hakkab inimene esitama endale küsimusi. Mis juhtub siis, kui liisingmaksed jääda võlgu? Mis juhtub siis, kui majalaenu mitte maksta? Mida ikkagi tähendab pankade mustas nimekirjas olemine? Mis hakkab täpselt juhtuma, kui käivitatakse täitemenetlus? Kui hull on siiski olla füüsilise isiku pankrotis?
Saanud üle esmasest meeleheitest ja analüüsides musti stsenaariumeid kaine pilguga, avastab hättasattunud inimene paljutki väga huvitavat. Näiteks leiab ta, et auto liisingumaksete võlgu jäämine võib tähendada kahte, kolme või isegi enamat kuud tasuta sõiduvõimalust enne, kui tal auto lõplikult käest võetakse. Liisingufirma võib küll hagi esitada, kuid see oht on olemas ka siis, kui auto koheselt tagastatakse. See, et inimeste käes oleval tehnikal on mitmete kuude suurune liisinguvõlg, ei ole Eestis üldse haruldane juhtum.
Majalaenu tasumisega lootusetult hätta sattunud laenuklient avastab, et esiteks ei tõsta pank teda peale võla tekkimist kohe tänavale, teiseks ei anna ta maja müüki koheselt täituri kätte, kolmandaks ei õnnestu täituril tänase turu tingimustes maja üldse müüa, neljandaks on laenuvõlglasi iga päevaga rohkem ja seega nendega tegelemine hajub. Ühtlasi saab inimene aru sellest, et kui tal õnnestuks laen koos majaga sinnapaika jätta, siis saab ta täna turult vabalt osta sama kvaliteediga maja laenujäägist märksa odavamalt.
Sarnaseid üllatavalt positiivseid avastusi võib võlgadega nurka aetud inimene teha väga erinevaid. Inimene võib leida, et võlgu olekul ja maksejõuetusel on olemas omad plussid, need võivad hakata meeldima – või vähemalt võivad need lootusetus olukorras olemasolevatest alternatiividest tõsiselt head tunduda.
Uut laenu polegi vaja
Peamiseks, kui mitte ainukeseks tõsiseks takistuseks pankadele julmalt selg keerata – kas siis läbi füüsilise isiku pankroti või lihtsalt muul viisil – on see, et edaspidi on vähe lootust jälle pangast laenu saada. See ongi peamine distsiplineeriv asjaolu, mis takistab süvenevast trendil, et las pangad ise vaatavad, kuidas endi poolt loodud laenumulliga toime tulevad.
Paraku võib lootusetult võlgadesse sattunud inimene ühel hetkel endas selgusele jõuda, et elus tuleb pöörata uus lehekülg, mis paratamatult tähendab ka vanade hävingut toonud käitumisnormide lõpetamist. Allakäigu põhjuseks olid sellisel inimesel suured laenud, mis uut elu alustades tähendab, et edaspidi elab see inimene ilma igasuguste laenudeta. Kui aga inimesel ei ole oma edasises elus enam mingeid plaane laenu võtta, siis ei ole probleemi ka pankade silmis musta nimekirja sattumisel.
Kui inimesel kaob pime kartus suurte ülesjäävate võlgade ees, siis lähevad võlapuntra lahendamiseks käiku kõik muud meetmed peale iga hinna eest hinge seest võtva laenu tasumise. Meetodid on seaduslikud – füüsilise isiku pankrotid, võlgade jätmine käendajatele, täitementetluste seiskumine aastateks täitmise võimatuse tõttu, inimese emigreerumine riigist jne.
Oht massiliseks laenude mittetasumiseks
Arvestades Eestisse sisse laenatud raha suurt hulka, selle mittetootlikku paigutust ja seda, et Eesti majanduses ei paista silmapiiril ühtegi suurel määral meie inimestele rikkust tootvat äriideed, siis on massilise maksejõuetuse teke paratamatus. Kui võlgade väljumine ei ole võimalik majandustõusu läbi, siis hakatakse otsima ja ka leidma muid lahendusi. See ei jää aga üksikute inimeste pärusmaaks, vaid see läheb massidesse.
Täna on Eestis hapusid laene – maksetähtaeg ületatud rohkem kui 60 päeva – suurusjärgus 13-15 miljardit krooni, varsti võib viivislaenude jääk olla vabalt 20-30 miljardit krooni ja sealt edasi üsna peagi tüürida vahemikku 50-100 miljardit krooni. Selline stsenaarium on täiesti võimalik ja isegi tõenäoline, sest sellele viitavad nii majanduslikud kui ka psühholoogilised tegurid. Küsimus ei ole selles, kas massiline võlausaldajate ülelaskmine tekib, pigem on küsimus selles, et millal ja millises vormis see tekib.
