Pealekaebamine saab olema seaduse tasemel nii kõrgelt hinnatud, et heale ja aktiivsele kaebajale andestatakse isegi kuritegude sooritamine. Pealekaebamine meile vajalikku majandusedu aga ei tooda, pigem pühib ka viimased lootused Eestit majanduskriisi süvenemisest päästa.

Kahtlemata on arusaadav, et pealekaebamise motiveerimine aitab kaasa konkreetse kartellikuriteo lahendamisele, selle tõendamisele ja süüdimõistva kohtuotsuseni jõudmisele. Seega kitsalt ja lühikeses ajalises perspektiivis hinnates on leebusprogrammil mõte sees.

Leebusprogramm õõnestab jalgealust

Pilt tundub hoopis teistsugune, kui hinnata leebusprogrammi pikaajalist mõju meie ärikeskkonnale. Leebusprogramm soosib pealekaebamist, millele eestlastel on suur kalduvus nii või teisiti. Pealekaebamine kui käitumisnorm muudab Eesti ühiskonna killustatuks ja nõrgendab meie vastupanuvõimet välisele survele. Olgu siin näiteks toodud kasvõi eelmise sajandi küüditamised, kus just eestlased kaebasid teineteise peale ja pingutasid üksteise Siberisse saatmise nimel.

Tulemaks toime meie ees seisvate väljakutsetega tänases majandusolukorras peaksid eestlased kokku hoidma ja ühiselt pingutama eksportturgudele mineku ning oma rolli kehtestamise nimel maailmas. Täiesti vale on nõrgendada meie niigi tagasihoidlikku suutlikkust omavahelise kaklemise õhutamisega.

Tuleb tõsiselt kaaluda, kas pealekaebamise, kui väga destruktiivse majanduskäitumise motiveerimine seaduse läbi on ikka õige suund meie riigi tugevdamiseks. Kas on ikka õige, et pealekaebamine seaduse mõistes sedavõrd ausse tõstetakse, et edukas pealekaebaja on meie riigi jaoks nii oluline, et lausa kuriteod andeks saab?

Oma kuritegu üles tunnistama ilmuv ja teise osalise peale kaebust esitama tulev isik on ju oma olemuselt kuriteo osaline. Ta on tahtlikult osalenud kuriteo toimepanemises ja omanud selleks konkreetset motiivi – ilmselt rahalist. Selline leebusprogrammi poole pöörduja võib ju taotleda immuunsust hetkel, kui konkurentsikuriteost saadav turuefekt on juba mõju avaldama hakanud ning nüüd oleks täiendava boonusena vaja kõrvaldada ka konkurent ise.

Ühesõnaga võib leebusprogrammi kasutav aktiivne pealekaebaja saada kolm ärilist plussi ühe korraga: võidetud kartellihüved, nõrgendatud konkurent ja ka juriidiline immuunsus. Kui leebusprogramm peaks muutuma selliseks ebaeetiliseks konkurentsivõitluses kasutatavaks vahendiks, siis ärikeskkonna läbipaistvuse ja aususe suurendamise asemel saavutatakse hoopis vastupidine. Arvestades aga Eestis kiirelt kasvavat pankrottide arvu, turunõudluse vähenemist ja üldist majanduslanguse fooni on oht leebusprogrammi ebaeetiliseks ärakasutamiseks väga suur.

Pealekaebamine ei suurenda tootlikkust

Edukalt leebusprogrammi raames läbi viidud pealekaebamine võib küll olla rahaliselt tulus pealekaebajale, kuid ühiskonna mõistes selline tegevus väärtust ei loo. Pealekaebamise abil võib raha ümber jagada, kuid selline käitumine ei tekita eksporti ega ka suurenda tootlikkust. Kuna laialt leviv pealekaebamine on majandusarengut pidurdava toimega, siis pikas perspektiivis kaotavad ka pealekaebajad ise.

Kõige suurema tõenäosusega on võimalik Eesti ettevõtluse tootlikkust ja ekspordisuutlikkust tõsta meie käsutuses olevate ressursside koondamise teel. Mida suuremaid mahte suudame pakkuda, seda odavam on tulem. Mida rohkem ettevõtteid üheskoos välisturgu otsivad, seda rohkem on rahalisi võimalusi selle töö teostamiseks. Ressursside koondamine eeldab aga ettevõtete omavahelisi kokkuleppeid ühiseks tegevuseks.

Niipea aga, kui erinevad ettevõtted lepivad kokku ühises turukäitumises on loodud kellelegi võimalus läbi leebusprogrammi pealekaebamisega oma konkurentsipositsiooni parandada. Seega on leebusprogrammi majanduslik sõnum väga konkreete: ei koostööle ja au sisse pealekaebajad.

Kuid ei ole halba ilma heata – teatud aja jooksul selekteeruvad aktiivsemad pealekaebajad ühiskonnas välja ning nende nimed ja näod saavad laiemalt tuntuks. Teistsugust käitumiseetikat omavad ettevõtjad saavad siis pealekaebajatega suhtlemisel lihtsalt viimaste omapärast käitumist silmas pidada.