Jaan Õmblus: põhja ei ole ega tule
Põhja oleme oma elatustasemega langenud siis, kui meie elutingimused on võrreldavad täna koduloomadele pakutavaga.
Majanduslanguse põhja nähakse tänasel majandusaktiivsuse ja elustandardi tasemel peamiselt seetõttu, et seda soovitakse näha ja et tehakse mitmeid olulisi vale-eelduseid.
Kuulumine Euroopasse ei garanteeri Euroopa elustandardit
Esiteks eeldatakse ekslikult, et kuulumine Euroopa majandusruumi peaks meid ikka kas ühel või teisel viisil euroopa elustandardile lähemale viima või vähemalt mitte laskma meid meie tänasest tasemest oluliselt allapoole vajuda. See eeldus on ekslik, kuna Euroopal lasub täna üldisest majanduse globaliseerumisest tulenevalt surve elustandardi langusele – maailma odavad riigid muudavad kallitel riikidel nendega konkureerimise keeruliseks.
Tagamaks olukorda, kus Euroopa keskmine kulutuste ja elustandardi tase saaks alaneda, kuid see ei puudutaks vanu riike ja pealinnu, siis peab ebaproportsionaalselt suurem kokkuhoid tulenema just vaesemate ääremaade ehk hilisemate liitujate arvelt. Seega, et Pariis saaks oma elustandardit hoida, selleks peab Ida Euroopa Pariisi doteerima. Seega puudub Euroopa majandusruumil igasugune võimalus uusi liikmesriike rikkaks teha - mida vaesemad uued liikmed on, seda madalam on Euroopa keskmine kulude tase ja seda konkurentsivõimelisem on piirkond tervikuna. Eestis kas ei saada sellest aru, või ei taheta aru saada.
Teiseks eeldatakse ekslikult, et majanduslangus ei saa Eestis pikalt kesta, sest juba majanduslangusest taastuvad Euroopa suurriigid peaksid ka Eesti uuele kasvule tõmbama. Selline seos, et vanad riigid ostavad kosudes kohe meie tooteid ja aitavad meid kasvule, saab toimida väga piiratud eeldustel ja on täna pisut naivistlik. Saksamaa ja Prantsusmaa majandusedu ei tähenda, et need riigid hakkavad kohe Eestist toodangut ostma ja seega ei ole meil võimalik nende riikide kannul iseenesest kasvule minna.
Kas kusagil on Eesti majanduslanguse loomulik põhi?
Kuna uus ja kiirelt saabuv majanduskasv Eestis on pigem soovmõtlemine, kui reaalsus, siis kui sügavale me ikkagi kukkuda võime, kus on loomulik põhi?
Eesti majanduskollapsi loomuliku põhja leidmiseks peaksime otsima maailma pealt mingit võrreldavat näidet, mis annaks meile aimu meid oodata võiva tasakaalupunti asukohast. Lihtsustatult tähendab see seda, et peaksime meie töökust, konkurentsivõimet, kulusid, olemasolevaid turge, innovaatilisust, finantsstruktuuri ja palju muud taolist arvesse võttes leidma globaliseeruvast maailmast asukoha, millega ennast võrreldes saaksime mõista seda heaolu taset, mida globaliseeruva maailma majandustasakaal meile võiks anda.
Seega peab koht vastama järgmistele tingimustele: kulude tase on kõrge ja nende alandamise võimalusi suurt ei ole; tulude pool on kahanev ja põhineb üksnes mingi toote või teenuse odaval pakkumisel; inimesed ja ettevõtjad on kapitalismis hiljutised ilma sisuliste reservideta vaesest ühiskonnast pärit tegijad; mõnda teist piirkonda nähakse kui majandusvedurit enda probleemide lahendamisele.
Tasakaalupunkti otsimisel peame võtma arvesse ka Aafrika, Aasia ja Lõuna Ameerika riike. See tähendab seda, et kui me võrdleme ennast üksnes Euroopa Liidu või Skandinaavia näitajatega, siis oleme sügaval eksiteel.
Kohad, mis sellisel kujul ennast maailmamajanduses maksma panna üritavad on Hong Kongi kaudu välisturgudele püüdlevad Hiina piirkonnad. Kogu äri põhineb seal oma tootmisressursi odaval müümisel ja maailma ostujõu toel edasiliikumisel. Hiina piirkonnad erinevad Eestist peamiselt seetõttu, et nad on madalamal kulude tasemel ja majanduse mahult võrreldamatult suuremad. Seega vaadates nendega toimuvat võime eeldada, kus tasakaalupunkti jõudmise korral oleks n.ö. Eesti loomulik miinimum või languse lõplik põhi.
Mida Hiina – Hong Kongi tasakaalumudel Eestile kaasa tooks?
Kui Eesti oma majandusseisu parandamiseks suurt midagi ette ei suuda võtta ja langeb oma n.ö loomulikku põhja, siis oleme me samasuguses olukorras, kui Hong Kongi kaudu maailma tahtvad hiinlased. Need inimesed elavad tingimustes, kus kohati on ühte suurde ruumi pandud palju väikeseid küülikupuuride taolisi elamispindu, kus üks inimene vaevalt pikali sisse pugeda mahub. Selline koht puuris maksab 150 eurot kuus. Sööki peab ise otsima. Oma isiklikke asju ei ole puuriväliselt eriti kusagil hoida, sest suur ruum on selliseid eluasemeid pilgeni täis – need on üksteise otsas ja tihedasti kõrvuti topitud. Tulu teenivad seal elavad inimesed 250-300 eurot kuus.
Kas on reaalne, et Eesti elatustase võib muutuda võrreldavaks? Arvestades sellega, et maailma majanduskese koondub Hiina, toimub meie piirkonna väärtuse alanemine. Seega kapital põgeneb siit, mitte ei tule siia – see toob kaasa surve elustandardi alanemisele. Kui nüüd ei leita mingit nii head ideed, mis suudab selle piirkonna üldisele langussurvele vastu seista, siis lihtsalt vajuma ja võime vajuda märksa sügavamale, kust 1990. aastate alguses oma riiki üles hakkasime ehitama. See, et meil on palju välja arendatud elamuid või infrastruktuuri meid ei aita – majad seisavad juba täna põldudel ja tühje hooneid võib veel tekkida. Infrastruktuurist ei ole minit kasu, kui ei ole majanduslikku ideed selle kasutamiseks.
Kas me jõuame ülalkirjeldatud Hiina – Hong Kongi mudelisse viie või kümne aasta jooksul või milliseks täpselt kujuneb sellise madalseisu vorm on raske öelda. Kuid kui meil ei teki äriideed enda müümiseks, siis me sinna mudelisse jõuame. Hong Kong ja Hiina on maailma majandusvedurid ja nemad määravad täna konkurentsivõime tasakaalupunkti.
