Silmapiirile on kerkinud mitmeid uut buumi ennustavaid märke ja samuti ka teatud trende, mis soodustavad uut ülekuumenemist. Näiteks tuleb vasakult ja paremalt uudiseid toiduhindade tõusust, mis paratamatult paneb pikaajaliselt ette mõtlevaid investoreid põllumajandust võimaliku investeerimisobjektina kaaluma.

Samuti on iga päevaga, vastavalt kuidas ostujõudu Eesti majanduses vähemaks jääb, atraktiivsemaks muutumas põllumajandustoetused. See rahavoog tuleb otse Brüsseli kaitsva tiiva alt, on vähe mõjutatud Eesti majanduse madalseisust ja tõenäoliselt niipea kusagile ei kao. Toetuste osas oodatakse pigem kasvu, sest põllumajandustoetuste võrdsustamist arenenud riikidega on kohalike poliitikute poolt ju lubatud.

Talurahvas jääb talurahvaks

Põllumajanduslikke varasid ostab Eestis kokku ka väliskapital. Ei torma, ei tee suurt kisa, kuid pidevalt korjab kohalike käest midagi ära. Viie või kümne aasta perspektiivis vaadatuna on meie agrisektoris tehtud kindlasti suur samm välismaise kontrolli kasuks.

Suundumist põllumajanduslikesse varadesse soosib ka Eestlaste rahvuslik verekood – talurahvas jääb talurahvaks. Oma maalapi harimine ja selle abil raskete aegade eemalepeletamine on talupojamõistuslik, nagu öeldakse. Eesti rahvuslike tõdemuste ja pärandi toel kasvanud inimene ei pea ilmtingimata saama ülirikkaks ja vallutama majandusmaailma, kuid garantii oma tuleviku osas ja olmeriskide maandatus peab olema. Põllupidamine, olgugi kasvõi väga väikeses mahus, seda ju tagab.

Oma rolli mängib siinkohal ka ajakirjandus, mis põllumajanduse positiivseks majandusharuks saamise müüdile hoogu juurde annab. Edukatest põllumajanduslahendustest kirjutatakse samamoodi, kui mõned aastad tagasi kinnisvarahindade igasugune kukkumine välistati ja just kinnistute ostmine laenuga üheks parimaks rikkuse allikaks tembeldati.

Oluliseks mõjuriks uue buumisektori otsingul ja ka tekitamisel on ka inimestes olev tüdimus pikalt kestvast majanduslikust madalseisust. Otsitakse mingit valdkonda, kus võiks korduda midagi säravat ja kiiret raha tekitavat. Emotsionaalne nõudlus uue buumi järele on olemas ja tugevalt sees.

Põllumaa on tõsiseks defitsiidiks muutumas

Ja nii ülaltoodud kui ka paljude põhjuste toel ollakse täna jõutud olukorrani, kus põllumaa on tõsiseks defitsiidiks muutumas. Haritavat maad ostavad lisaks põllumeestele paljude teiste elualade inimesed: advokaadid, autokaupmehed, töösturid, konsultandid, audiitorid jne. Ühesõnaga paljud ühiskonna liikmed, kellel senise karjääri jooksul suurt põllumajandusega pistmist ei ole olnud, kuid kes nüüd näevad selles sektoris nii võimalust oma raha turvaliselt ja riskivabalt paigutada, kui ka väljavaadet võtta osa võimalikust uuest majandusbuumist.

Kuna buumi tekkefaasile omaselt on põllumajandusmaa defitsiidiks muutumas, siis ostetakse seda, mida vaid kätte saadakse. Valitakse suhteliselt vähe, kui keegi paneb midagi müüki, siis on järjekord ukse taga. Nii näiteks pole harvad juhud, kus ühes Eesti otsas põllundusega tegelev investor-põllumees ostab ära müüki tulnud põllulapi teises Eesti otsas. Mitte, et ta hakkaks oma põllutehnikaga ühest Eesti otsast teise sõitma, vaid paneb kaugelasuvale kinnistule käe peale sellel eesmärgil, et see võimalusel vahetada endale lähemal asuva põllulapi vastu. Ehk teisisõnu leida endale tagauks/eelis täiendava põllumaa ostmiseks olukorras, kus kõik rabavad, mida vaid kätte saavad. Kuna nõudlus ületab selgelt pakkumist ja põllumajanduslik maa on defitsiit, siis on selliseid ümber nurga lahendusi võimalik turul üha rohkem kohata.

Rahamagnetina tegutsevad aktiivselt ka põllumehed ise. Paratamatult analüüsib kõrvaltvaataja, et kui põllumehed suudavad oma tootmisega kinni maksta põldudel ilutseva hirmkalli supertehnika ja veel ringi sõita autodega, millest teiste elualade esindajad enamjaolt vaid unistada saavad, siis see peab hea tootmisharu olema. Nii saabki soov põllumajandusse investeerida täiendava kinnituse ja üha rohkemad teiste elualade inimesed on valmis põllumajanduslikes ettevõtmistes riskima.

Läbi on ka see aeg, kui eestlased eufoorias oma raha Ukrainasse, Bulgaariasse või mujale paigutada üritasid ja ka paigutasid. Tänaseks ollakse sealt tagasi tuldud või astutakse samme sealsete otsade kokkutõmbamiseks. Kõik see aga omakorda tähendab, et just kodumaal tuleb leida valdkond, kuhu vabanev raha paigutada. Miks mitte põllumajandusse, mis tundub kriisikindlam, kui kunagi varem.

Millal põllumajandusmull lõhkeb?

Kui põllumajandus on Eestis uus buumiaru, siis paratamatult tekib küsimus, et millises arengufaasis see on ja millal see kõik kokku kukub. Eestis mõned aastad tagasi nähtud laenu ja kinnisvarabuum peaks olema veenvaks kinnituseks, et kukkumine tulemata ei jää ja sõltumata sellest, kuivõrd palju vastupidist väidetakse. Põllumajandusmaade turul täna aktiivselt osalevad pooled alates kinnisvaramaakleritest ja finantsinvestoritest ning lõpetades põllumajanduslike suurtootjate ja väiketalunikega näivad kõik arvavat, et põllumajandusmaade hinnad saavad üksnes kasvada. Kuid majanduslik loogika räägib seda, et eufooria edasise hinnatõusu osas ongi kõige suurem just buumi tipul.

Põllumajandussektori varadest õhu välja laskmise vajadusest räägivad ka Eesti põllumajandustoodangu hinnad, mis enam kuidagi ei suuda odavama importkaubaga konkurentsis püsida. Kui tootmisvahendid ja toomiskorraldus on sedavõrd kallis, et ei suuda toodangule enam konkurentsivõimelist hinda tagada, siis see lihtsalt ei saa kaua kesta. Kõige tõenäolisemaks lahenduseks on tootmisvahendite hinnalangus. Kas see juhtub kiirelt läbi pankrotilaine ja põllumajandusvarade nõudlust ületava pakkumise läbi kiiresti või järk-järgulise sumbumise kaudu, on lihtsalt tehniline küsimus. Kindlasti ei aita põllumajanduslikku mulli lõputult kütta jutt vajadusest Eesti kauba ostmise järele, sest inimesed lihtsalt lähtuvad hinnast ja peamiselt ainult hinnast. Seda eelkõige praegusel vähese raha perioodil.

Maksu- ja tolliameti poolt avaldatud füüsiliste isikute 2011. aasta tuludeklaratsioonide statistika näitab, et eesti inimeste sissetulekud on madalad ja üldist nn. kohustuslike kulude taset arvestades väga palju lisaraha põllumajandusmulli ning kohalike hinnapreemiate kinnimaksmiseks ei ole. Põllumeestel ei ole väga palju väljavaateid ka oma seniseid eksporditurge oluliselt laiendada, sest väga paljude kaubagruppide osas on sihtturgudel ees odavamad konkurendid ja sageli on eksportmaadelt oodata ka erinevaid administratiivseid tõkkeid.

Nii olemegi olukorras, kus Eesti põllumajandussektor mullistub, raha voolab sinna praegu veel täie hooga peale, kinnisvarainimesed toimetavad aktiivselt, põllumehed säravad oma uhke tehnika ja autode aupaistel, residentsidena kerkivad losssid ja põllumajandust näevad hobi või täiendava erialana paljude tegevusalade inimesed. Samas on tootmisharul juba piir ees, toodang ei ole paljuski enam konkurentsivõimeline ja toetused ei ole ka tänases makromajanduslikus situatsioonis surmkindlad ei Brüsseli ega Tallinna poolt vaadatuna. Jääb vaid loota, et talupojamõistus pole põllumeestel kaotsi läinud ja pidurit suudetakse panna enne, kui meie maamajanduslik tootmine varsti hiljutinähtud kinnisvarakrahhi ei meenutama hakkab.