JAAN ÕMBLUS: suutmatus Nokiat leida võib viia Venemaa rüppe
Meid võiks päästa 500 miljardit krooni täiendavat eksportkäivet aastas, kuid kuna seda ei ole reaalselt silmapiiril, siis on meie edasised arenguvariandid viletsapoolsed. Meid ootab ka Ladna-Ameerika või perifeeriaks muutumine.
Eestisse on sisse laenatud suurusjärgus 260 miljardit krooni, mille teenindamise ja tagasimaksmisega peab meie majandus toime tulema. Kui võtta lihtsustatult, et sellise võla teenindamiseks on vajalik tasuda intressi 10% aastas – mis tänase turu tingimustes ka kõiki laenudega kaasnevaid kulusid arvestades ei ole üldse kõrge –, siis ainuüksi sellise võla omamine läheb meie majandusele aastas maksma 26 miljardit krooni.
Lisaks intressikulule oleks õige vähemalt 5-10 miljardit krooni võlgu aastas ka tagasi maksta. Kokku tuleks laenude tõttu ära maksta aastas 30-35 miljardit krooni.
Eestil puhast raha vaja aastas 50 miljardit krooni
Tagamaks Eesti majanduse arengut, vajame aastas minimaalselt 15-20 miljardi krooni suurust rahasüsti, mis koos laenudest põhjustatud kuluga teeks meie majandusmudeli aastaseks rahavajaduseks orienteeruvalt 50 miljardit krooni. See 50 miljardit krooni peab olema teenitud netokapital, mis saab Eesti puhul olla üksnes teenuste ja toodete ekspordist saadud kasum.
Teenimaks 50 miljardit krooni ekspordikasumit ning arvestades eksporttegevuse keskmiseks tulususeks (enne laenude teenindamist) praegustes negatiivsetes turutingimustes optimistlikult 10%, siis vajaksime me täiendavat eksportkäivet 500 miljardit krooni.
Täna on meie eksport pisut üle saja miljardi krooni aastas. Eesti maksebilansi jooksevkonto on pidevas miinuses, mis sisuliselt ei tähenda ju midagi muud kui seda, et meie majandusmudel on kahjumis ning kosumise asemel vajume me veel sügavamasse auku.
Kui me 500 miljardi suurust aastast täiendavat eksportkäivet aga ei saavuta, siis me ei suuda teenindada laene, oma võlgu tasuda ja ka arengusse investeerida. Mis saab?
Eestil on neli edasist arenguvarianti:
Põhimõtteliselt on meil Eesti majanduse edasise arengu seisukohalt võimalikud neli stsenaariumi:
1. Ladina-Ameerika stsenaarium: Eesti ei suuda tasakaalustada eelarvet, ei teki konkurentsivõimelist eksporti ning kasvavad tööpuudus ja sotsiaalsed pinged. Eesti satub võlakriisi ja sisuliselt pankrotistub. IMF tuleb Eestile appi ja allutab edasise arengu oma tahtele. Töötatakse välja riiklik saneerimiskava ja kuna Eesti majanduses ei teki sisulist jõudu, siis võimalik, et osa välisvõlgu antakse Ladina-Ameerika stiilis meile lihtsalt andeks ja kirjutatakse maha. Devalveerimine on vältimatu. Kohalik elanikkond vaesub.
2. Elukohariigi stsenaarium: Kuna kulude tase on Eestis tõusnud liiga kõrgele konkurentsivõimelise eksporttoodangu tootmiseks meie praegustes turunišides, siis viivad ettevõtjad tootmise odavamatesse riikides nagu Venemaa, Ukraina ja Aasia riigid. Inimesed peavad oma võlakoorma ja eluga toimetulemiseks hakkama senisest rohkem käima tööl arenenud riikides, ükskõik kui madala kvalifikatsiooniga tööd ka pakutakse. Eesti jääb lihtsalt elukohariigiks, kust ollakse pärit, kuhu tullakse puhkama, kus on mingi elementaarne infrastruktuur. Ühesõnaga kena Euroopa Liidu ääremaa, kus puudub sisuline majandustegevus.
3. Venemaa majandusliku mõjuvõimu alla mineku stsenaarium: Eesti majanduse edasine nõrgenemine ja Venemaa taastumine majanduslangusest võib tuua kaasa Venemaa huvi Eesti logistilise asukoha vastu. Sisuliselt langeks Eesti Venemaa majanduspiirkonna koosseisu – see saavutatakse diplomaatia ja majanduslike huvide õige väljamängimise tulemusena. Venemaa on täna majanduslikult väga oskuslikult tegutsev riik. Eesti seda ei ole. Majanduses targem üldjuhul aga võidab. Majanduslikus mõttes on Venemaa majanduslikku mõjupiirkonda sattumine kahtlemata Eestile palju kasulikum stsenaarium kui Ladina-Ameerika või elukohariigi stsenaarium.
4. Eesti Nokia stsenaarium: Tegemist on arenguvariandiga, kus Eestil õnnestub välja töötada eksporttooted või teenused, mille müügist saadakse meile vajalik 500 miljardit krooni täiendavat eksportkäivet aastas. Eesti visioon edumudelist muutub tõelisuseks ja elatustase hakkab Eestis tõepoolest kiiresti kasvama. Kui heaolu kasvuga ei kaasne majanduse liigne rasvumine ja omaenda imetlemine, siis võib meie riiki saata pikaajaline edu. Eesti jaoks kõige soodsam ja ihaldatum stsenaarium, kuid kahjuks kõige vähem tõenäolisem.
Milline stsenaarium siis tänases olukorrast tulenevalt Eesti jaoks kõige tõenäolisem on? Kui pääseme Ladina-Ameerika stsenaariumist, siis ilmselt avaneb meil võimalus jääda elukohariigiks. Mõlemad variandid tähendaksid meie majanduse taandarengut. Edukaks saamine aga eeldaks mingit imet, mida täna ei ole kahjuks silmapiiril.
