Jaan Õmblus: tavainimene vaatab kriisis pealt, kui rahvasaadik sööb
Kõige rohkem puudutab tavainimest see, et Eestis tegutsevad firmad on hakanud massiliselt koondama: kes kakskümmend, kes kolmkümmend, kes rohkem inimest. Seda tehakse vaikselt ilma suurema kärata, tootlikkuse tõstmise, ümberkorralduste või majandusraskustega võitlemise sildi all. Kahjuks on selline käitumine ettevõtjate hulgas üha suuremat populaarsust võitev, mis tähendab lähiaastatel töökohtade olulist vähenemist.
Raha kipub majandusest ära kaduma
Suur osa Eesti majandusest on ülesse ehitatud laenu peale. See tähendab, et kui meie ettevõtete bilanssidest kõik võõrvahendid ühel hetkel ära võtta, siis läheks enamik meie firmasid pankrotti ja suur osa meie majandusest jääks lihtsalt seisma. Lisaks massilisele tööpuuduse suurenemisele kaoks turult paljud tooted ja teenused. Seal, kus oli pood, haigutaks tühi kinnisvara. Seal kus oli kohvik, puhuks edaspidi tuul.
Eesti majanduse soikumisse ja tööpuuduse suurenemisesse annavad oma panuse tegevust koomale tõmbavad, töötajaid koondavad ja ruume välja rentivad pangad. Milleks võtta laenuriske, kui silmapiir väga tume tundub? Pangad on eraettevõtted, neile ei saa ette heita, kuid selline tulemus nende käitumisel on.
Eesti riigireiting kipub allapoole vajuma, mis tähendab muuhulgas suuremaid laenuintresse. Kallimaks lähevad eluasemelaenud, tarbimislaenud ja paljud muud finantseeringud. Kuid veelgi kulukamaks läheb laenude pikendamine ja uute võtmine. Laenukulude kasvuga ei ole arvestanud või ei suuda tänastes majandusoludes arvestada aga paljud eraisikud ja ettevõtted – seega paljud tulevikuprognoosid ja toimetulekustsenaariumid on tegelikult nõrgal jääl.
Enamikel koondamisega tegelevatel ettevõtjatel ei ole midagi töötajate vastu, probleemiks on vaid rahapuudus ja seega suutmatus maksta palka. Ilmselt sagenevad pakkumised „kompromissideks” mustade töötasude, palkade alandamise, bartertehingute ja osalise tööaja osas. Maksuamet teeb oma tööd aga iga päevaga üha paremini ja seega läheb enamik ettevõtjaid hallide skeemide asemel ikka otse ja selgepiirilise koondamise teed.
Varade väärtus kahaneb, tootlikkusega on probleeme
Inimeste sissetulekud vähenevad, kuid mis saab varadest? Kriisis on kõigil raha vähe, nõudlus füüsiliste ja finantsvarade järgi on nõrk, paljud soovivad likviidsuse tekitamiseks just vara müüa, pakkumine ületab nõudlust. See toob paratamatult kaasa hindade langemise. Kukuvad kinnisvara, väärismetallide, toorainete, aktsiate, fondide jms. hinnad/väärtused. Kes seda ei usu, mõelgu viimasele kinnisvarakrahhile Eestis, mis võiks veel meeles olla.
Pank ütleb kahanenud pensionisammaste või kokku kuivanud investeerimisportfelli väärtuse kohta, et teiste pankade analoogiliste toodete miinused on veel suuremad. Kui inimene on pettunud ja tahaks ise oma raha edaspidiselt targemini investeerida, siis selle kättesaamine pangatoodetest tähendaks väärtuse täiendavat langust – teenustasud, väljumistasud, tagasiostuhinna suur erinevus osaku puhasväärtusest jne. Ühesõnaga, ega pank ei ole sotsiaalabikeskus ja osutab kallist teenust ning inimese jaoks saab asi vaid hullemaks minna.
Raha hoidmine lihtsalt pangakontol võib ennast suures kriisis täitsa õigustada. Kui panga kuutasud liiga suured ei ole, siis raha ostujõud ju langevate hindade tingimustes tõuseb. Samas, kui ikkagi majanduses jätkub inflatsioon, siis tuleb jällegi vastu vaadata kaotusele.
Paljud sellised töötuks jääjad, kellel on mingeid varasid, loodavad teenida jooksvat tulu just varade abil. Näiteks igakuist üüritulu korterilt või rendimakseid kasutada antud autolt. Kurb on aga see, et majanduslanguses jääb ka jõukaid üürnikke/rentijaid väheks.
Ühesõnaga mida iganes teed või kuhu vaatad, kaotus tundub kindel olevat ja sissetulekute vähenemine paratamatu. Kui veel laen kaelas, siis on katastroof enne kohal, kui ümber pööratagi jõuab. Siit tulebki vastus, miks kriis teeb kõiki vaesemaks.
Riik ei jõua kõiki aidata – tugevam sööb, nõrgem vaatab pealt
Majanduslangus ajab ettevõtted allakäigule ja võtab tulud eraisikutelt, mis riigi mõistes ei tähenda midagi muud, kui maksude väiksemat laekumist. Riik saab vähem kulutada, kuid kriisis tuleb abivajajaid järjest juurde. Kõigile raha lihtsalt ei jätku.
Seega peab riik tegema valikuid. Tavaline inimene ei kuulu üldjuhul riigi soosikute hulka, mitte et ta riigile ei meeldiks, kuid tavainimesi on lihtsalt liiga palju, et neid kõiki piisavalt aidata jõuaks. Samuti ei ole tavalisel inimesel riigikogu liikmega sarnaselt võimalik lihtsalt seadust tehes oma sissetulekut pidevalt tõsta või oma sihtasutusele raha eelarvesse kirjutada. Tõelises kriisis saavad riigile loota vaid need, kellel on jõudu ennast kehtestada. Tugevam sööb, nõrgemal on võimalik pealt vaadata.
Mis veel juhtub? Kui ka tööd ei kaota või võlaorjaks ei satu, siis reaalpalk langeb ikkagi. Psühhoteraapiline jutt sellest, et kriis alles õpetab elama ja loob vundamendi uueks edukaks alguseks, aitab väheseid. Samuti ei too kergendust poliitikute jutt sellest, et süüdi on maailmamajandus ja Euroopa võlakriis. Kui poliitikud kusagilt Euroopast, Ameerikast või Aasiast Eestisse suurt raha ei too ja seda arukalt majanduse elavdamisesse ei investeeri, siis jääb tavalisel inimesel üle vaid kriisikaotused alla neelata ja üksnes endale loota. Kuid ehk valimistel seda meelde tuletada.
