Juhatus ähvardab Weroli pankrotti saata

Õlitootja ootab, et tehase juhtimisel mindaks poliitiliselt loogikalt üle äriloogikale.

Weroli juhatus on saatnud põllumajandusminister Ester Tuiksoole kirja, milles teatab, et juhul kui omanik ei leia järgmise kuu alguseks 13,8 miljonit krooni, peab juhatus vastavalt äriseadustikule välja kuulutama ettevõtte pankoti. See on juhatuse kohus.

Madis Salum, Weroli turundusjuht, kommenteeris: “Otsuseid on vaja, otsuseid!” ja viitas ka kirjas kirjeldatud olukorrale, kus erastamisprotsessi anekdootlikkus on viimasel ajal kasumis töötanud firma taas kahjumisse viinud. “On viimane aeg minna ettevõtte juhtimisel poliitiliselt loogikalt äriloogikale,” lisas Salum. “Ja seda eelkõige nende saja tuhande inimese nimel, kes on rapsi tootmise väärtusahelasse kaasatud. Ja kollektiivi nimel…”

Raha pole

Olukorras, kus ettevõtte erastamine on poliitiliste mängude tõttu liiva jooksnud, maksab ettevõte suuri summasid, mis viivad firma kassavoo miinustesse. Teisisõnu – ettevõte hakkab muutuma maksejõuetuks.

Hetkel maksab Werol Rein Kilgi kontrolli all olevale Pere Leib Tootmisele iga päev 51 000 krooni. Samas on käibest väljas ka 10 miljoni krooni ulatuses Weroli tehaste nõudeid ostjate vastu, mis on laekunud kohtutäituri eriarvele, et tagada ka teiste võlausaldajate nõudeid.

Kogu selle segaduse tagajärjel tekib juhatuse hinnangul mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani ligikaudu 14 miljoni krooni suurune raha puudujääk. Pangad selle summa katteks täiendavaid laene ei anna, kuna usaldus Weroli vastu on kadunud. Jääb üle veel võimalus, et raha paigutab ettevõttesse omanik – Eesti riik. Kui ka sellel tasandil ei leita lahendust, peab juhatus 20 päeva jooksul, kui on ilmnenud maksejõuetus, esitama kohtule pankrotiavalduse.

Samuti nõuab AS Inkasso Consultcenter järgmise nädala alguses 22,5 miljoni krooni kohest maksmist.

Kommentaar

Raul Rosenberg

Weroli nõukogu esimees

Hetkeolukord on tõepoolest raske, me räägime läbi nii Pere Leib Tootmisega, kes sisuliselt finantseerib ettevõtet, kui ka teiste võimalike investoritega.

Ettevõte töötab kasumiga, kuid pankade poolt ära müüdud lühiajalised laenud on kallid. Ka nende teenindamisega saaksime hakkama, kuid põhilaenude tagasimaksetega ei tule toime.

Kõige loomulikum oleks, kui tekkinud kohustused kataks riik, kas laenuna või aktsiakapitali suurendamisega. Kuid nagu teada – riigi veski jahvatab aeglaselt, Werolil on aga veskikivi kaelas. On tekkinud koomiline olukord: kui Werol läheb pankrotti, siis on ta kasumis.