Juhtimine 21.sajandil: paneme südame numbrite vahele


Juhtimine.
Juhtimine.Foto: erakogu

“Ma olen ratsionaalne, loogiline, äriliselt mõtlev - minu roll on tagada organisatsiooni jätkusuutlikkus ja pidev kasv läbi korralike käibe-ning kasuminumbrite. Mina olen juht ja nii minu kui ettevõtte edukus kajastub numbrites. Üksnes numbrites!” pobiseb ühe ettevõtte tegevjuht justkui mantrat oma töötajaid masskoondamisest teavitamisel. Kas pole see mitte liigagi tavapärane nö süda vs aju dilemma juhi päevas, kus juhtimine on traditsioonilises mõistes ju üldiselt igasugustest vähegi inimlikkusele ja inimeseks olemisele viitavatest tunnustest prii?

Tõepoolest: kuhu see soojalt põksuv ja hooliv süda ning kogu sellega kaasnev emotsioonide roosamanna veel üldse mahtuma peaks, eks?! Iva pole ju selles, et raskete otsuste tegemist tuleks vältida (juhtimises pole ega saagi see paraku tihtipealegi olla võimalik), vaid hoopiski miks ja kuidas me seda teeme, selle tulemina teisi tundma paneme ning millist mõju see ka tegelikkuses meile endile avaldab. Sest- praktika ju kinnitab, et ettevõtte prisked numbrilised näitajad just südame kaasamisel juhtimisse sünnivadki.

Süda ja aju on nagu siga ja kägu. Või siiski?
Inimeste juhina olen oma karjääris kogenud nii jamesbondilikke “mind-mitte-kuidagi-puutumatuid-ja-seejuures-jube-äge-olles” momente, kui ka aju signaale südamele a la stiilis “aitäh, et mind taaskord täielikuks idioodiks tegid!”. Täna võin juba üsna kopsakale kogemuste pagasile toetudes väita, et vägagi värvikate õppetundide võrra rikkamana on mul siiralt hea meel, et mõistuslikult juhtides oskan seejuures ka oma südant kuulda võtta.

Seotud lood:

Miks? Nimelt, teadupärast seostatakse kõike emotsioonidega seonduvat ju üldiselt südamega ja ka termin “emotsionaalne juht” võib ju esiti mõjuda nähtusena, millele pigem viisakalt “aitäh, aga jätan siiski vahele!” tahaks öelda. Kas ta trambib jalgu, rebib pabereid tükkideks, põmmutab uksi ja võib hetkega muutuda tuld sülgavast draakonist hüsteeriliselt naeru lagistavaks hüääniks? Kui nii, siis loobun ka mina vägagi viisakalt ja kindlameelselt sellisest juhist. Täpselt sama viisakalt ja kindlameelselt loobun ma ka juhist, kes iga inimese kõrvale võrdlusmärgiks numbri paneb ning kelle kaine mõistus mõjub selliselt justkui tema rinnas on põksuva südame asemel hoopiski mürisev mootor, mis muudkui “Mis inimesed?! Raha, veel raha, veelgi rohkem raha!!!” kisendab. Jättes ekstreemsused kõrvale, siis targast, toimivast ja edukast juhtimisest saan ma rääkida üksnes emotsionaalselt intelligentse juhi võtmes. Sellisest, kelles on tervislikus tasakaalus nii aju kui süda.

Lubage tutvustada: emotsionaalselt intelligentne juht
Lisaks sellele, et emotsioonid sünnivad tegelikkuses samuti meie kõikvõimsas ajus (mitte südamesopis, nagu esiti arvata võiks), siis intelligentsuse mõistes võib pajatada justkui kahest erinevast nö ajust: ratsionaalsest ja emotsionaalsest, mis juhtimise edukusel mõlemad võrdselt olulist rolli omavad. Kui tegelikkuses on traditsiooniline intellekt ja emotsionaalne intelligentsus kaks täiesti ise- ning eraldiseisvat kompetentsi (mis sõltuvalt olukorrast segunevad. Või siis mitte?!), siis mida need juhtimise kontekstis tähendavad?

Kui veel möödunud sajandil oli edukuse (s.h. eduka juhi) vundamendiks teatav IQ-tase, siis mitmete uurimuste tulemina on leitud, et praktikas puudub sellel igasugune otsene eeldus eduks (s.h. edukaks juhtimiseks ja heaks juhiks olemiseks). Nagu ameeriklasest psühholoog ja emotsionaalse intelligentsuse kontseptsiooni looja Daniel Goleman on öelnud, siis “paljud 160 IQ-d omavad inimesed töötavad 100 IQ-ga inimeste jaoks kuna, kuna viimastel on oskus inimsuhteid luua ning hoida, samas, kui esimestel see oskus puudub”. Teisisõnu: IQ taseme ja emotsionaalse intelligentsuse vahel puudub igasugune seos, mistõttu ei saa ka kuidagi väita, et kõrge IQ-ga inimene on automaatselt emotsionaalselt intelligentne ehk siis super (inimeste) juht. Küll aga pakub lohutust teadmine, et kui traditsiooniline intellekt on nö emapiimaga kaasaantav, siis emotsionaalne intelligentsus ei ole sünnipärane eelis, vaid teadlikult ning teadvustatult arendatav kompetents.

Loe veel

Seega, lubage tutvustada, emotsionaalselt intelligentset juhti, kes on:

  • eneseteadlik ehk ausat mina-pilti omav, teadlik oma tugevustest ja vajakajäämistest ning pidevalt enese parendamise nimel töötav;
  • ennast kontrolliv ehk suudab oma emotsioone ohjata ning seeläbi positiivset keskkonda tekitada ning inimestele head mõju avaldada;
  • ennast motiveeriv ehk teab täpselt ise, mis teda käivitab ja kuidas end sütitada;
  • empaatiline ehk suudab nö läbi teiste silmade olukordi hinnata, teiste seisukohti ja tundeid mõista, neid aktsepteerida ja -loomulikult- olla seejuures hea kuulaja!;
  • sotsiaalselt oskuslik ehk kellega on üldjuhul kerge kontakti leida ning usalduslikku sidet tekitada. Ta ei lähtu juhina mentaliteedist “mina”, vaid alati “meie koos”.

Kui Sinul juhina tekib järjekordne dilemma nö ratsionaalse ja inimliku juhtimise osas, siis küsi endalt: kes on Sinu organisatsioon? Kas Sinu organisatsioon üldse eksisteeriks, kui poleks Sinu inimesi? Kas ennast teadvustav, oma emotsioone positiivsete kogemuste loomisele suunav, end ise käivitav, empaatiline ja sotsiaalselt oskuslik juht on ikka tegelikult kelgunöör? Kas ärilises kontekstis (ning ka keeruliste otsuste tegemisel) ei võiks numbri-ja rahamaailmale olla tasakaaluks ka inimlikkus ning inimpõhine lähenemine? Vot just selliselt see süda sinna numbrite vahele tekibki!



3.mail toimub “Eesti Juhtide Konverents”, kus astuvad üles hinnatumad juhtimisspetsialistid. Veel selle nädala lõpuni kehtib registreerujatele soodushind. Täpsemat infot leiad SIIT

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare