Haridusdemagoogia ja lapsed

Lapsi on alati kasulik poliitikas ära kasutada. Ja mitte ainult poliitikas. Teate, kui mõnus isal väikese tütrega näiteks poes käia? Kassatädid heldivad, naeratavad, isegi kui eelmine kunde oli mölakas. Uskuge, ma tean omast käest ja ma ei olnud seejuures eelmine kunde.

Sama on poliitikud juba ammu mõistnud – miks muidu poliitkampaaniate ajal ka beebisid sülle rabatakse ja suuremad lapsed pai saavad? Kuid mis siis teha, kui sa pead valima kahe võrdse lapse vahel ning sa oled veendunud, et sa pead valima, sest sa tead, et kõigile meele järgi olla ei ole lihtne?

Siis muutuvad ühed lapsed (need keda toetada ei soovita) eelisseisundis olevaks, kelle pärast kõik teised lapsed kannatama peavad. Lihtne, eriti kui tegemist on vähemusega. Hea oleks veel viidata nende vanemate erakordselt heale elujärjele, siis saab töölismassid kenasti loosungiga käima tõmmata. Frivoolselt väljendatuna – kes kurat nad siis on, et kõik teised nende hellitamise kinni peavad maksma ja nende pärast peavad kannatama?

Näidet?

Mäletate, kui kevadel kobareelnõud menetleti? Näiteks aktsiisitõusude õigustamiseks rõhutati ühe olulisema teemana laste toetamist, lastega perede toetamist lastetoetuste kaudu — st see oli nende kulude katteallikaks.

Samas, kui oli vaja leida raha erakoolide toetuseks, siis olid needsamad lapsed need, keda ei tohi poputada, kes võivad vabalt tavakoolis käia ja kui nad seda ei soovi, siis on see nende vanemate isiklik probleem, sest riigil pole ju mingit kohustust rikkurite võsukesi poputada.

Kuidas kujundada soodne meelestatus?

Praegu ei taheta otseselt välja öelda, et erakoole pole vaja ja kellele neid on vaja, võivad selle lõbu oma taskust ise kinni maksta. Selle asemel kasutatakse demagoogilisi võtteid ning omistatakse otsustus teistele subjektidele ning rõhutatakse seejuures ebamõistlikult kulukaid soove.

Esiteks – riigikohus tegi ju mäletatavasti otsuse, mis väidetavalt tunnistas erakoolide sätte põhiseadusevastaseks, eksole? Kuid kuidas seda otsust enda kasuks ekspluateerida? Kui paljud teist on seda otsust lugenud?

Näiteks, „Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Mart Laidmets sõnas erakoolide pidajate ja juhtide koosolekut avades, et eraharidus on oluline ning lubas, et riik jätkab erakoolidele võrdselt haridustoetuse andmist.“ Asekantsler selgitab veel: „Riigikohus ütles selgelt, et omavalitsusi ei saa kohustada erakoolide tegevuskulusid toetama ja ettepanek on muuta see omavalitsustele vabatahtlikuks nagu enne 2011. aastat. Partneritega oleme ühel arusaamal vähemalt selles, et süsteemi tuleb muuta,“ selgitas asekantsler.“

Sõnajärje võtab üle minister Jürgen Ligi: „Selles, et tänavu on erakoolide rahastamises väike segadus, pole süüdi ei endised ega praegused ministrid, vaid riigikogu, kes lasi end 2010. aastal eksitada ja muutis omavalituste vabatahtliku toetuse erakoolidele kohustuslikuks. Riigikohus end eksitada ei lase ja tühistas selle sunni, mistõttu seadus peab kiiresti jälle sedapidi paika saama, et koolivõrgu rahastamise otsustavad kogukonnad ehk omavalitused.“

Mida siis riigikohus ütles ja miks sellest just sellised järeldused peab tegema? Tuletame meelde. riigikohus ütles, et kui erakooliseadus paneb omavalitsusele kohustuse erakoole rahastada, siis arvestades, et see ei ole olemuslikult omavalitsuse ülesanne, tuleb riigil selleks ka raha eraldada. Riik aga raha ei andnud, pani ainult kohustuse. Seetõttu otsustas riigikohus: „Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid kohaliku omavalitsuse üksustele erakooliseaduse §-ga 222 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest.“

Seega, riigikohus ei öelnud, et erakoolid oleksid saatanast, et riik ei võiks rahastada erakoole, et see ei ole vajalik või mida iganes muud. Küsimus oli, žargooni kasutades, „nutsus“ – kes plekib kulud kinni. Lihtne.

Sellest hoolimata leiame juba järgmisest artiklist sissejuhatuse: „Partnerite esitatud eelnõu paneb kohalikele omavalitsustele kohustuse toetada erakoolide tegevuskulusid viisil, mille riigikohus tunnistas eelmisel aastal põhiseadusevastaseks.“

Õigupoolest on soov just nimelt ju selline, et 2010. aasta pandud kohustusele tagataks lihtsalt riigipoolne rahaline kate, st et käitutaks nii nagu Riigikohus ütles – kui riik paneb omavalitsusele kohustuse, siis annab ta ka raha kaasa. Aga rahva hullutamiseks sobib kõik, sest me eeldame, et inimene on loll lammas, kes ei viitsi sisusse süveneda, kui ta just nõgest või teise lamba pabulat ei hammusta.

Meelsus loodud

Kui meelsus on valmis ja väidetav Riigikohtu heakskiit on olemas, siis saamegi järgmise sammu astuda – välja käiakse kuluargument. Kummaline küll, kuid nüüd astub võitlusesse juba peaminister ise: „Peaminister Taavi Rõivas ütles täna valitsuse pressikonverentsil, et riik peab kohtlema kõiki õpilasi võrdselt.

Seetõttu on näiteks võimatu, et riik annaks järele huvigrupi soovile saada erakoolide õpilase kohta 1,6 korda rohkem raha kui omavalitsuse kooli õpilasese kohta makstakse ja lubaks veel erakoolis õppemaksu ka küsida.“

Õnneks ei lase kõik end sellest demagoogiast kõigutada. Lauri Vahtre märgib: „Tagajärjeks on ebanormaalne olukord, kus riik tõepoolest peaks erakooli lapsele justnagu 1,5 korda rohkem kulutama kui munitsipaalkooli lapsele. Märkimata jäetakse, et vald jällegi ei pea esimese peale midagi kulutama. Päris kummaline on, kuidas reformierakondlasest haridusminister vaeva näeb, et Savisaare algatatud töö lõpule viia ja erakoolid silma alt ära saada.“

Ehk siis – seal, kus keegi paneb rohkem, paneb teine vähem, summa summarum peaks kogukulu olema endine. Kui laps võtta erakoolist ja panna omavalitsuse kooli, siis on kulu sama, kuid maksaks omavalitsus.

Aga see argument ei maksa, sest oh häda, me elame ju riigis, kus on üle 200 pisikese vürstiriigikese, millest igaüks peab omapäi maadlema sellise teemaga.

Aga, kus tuleb veel põnev nüanss mängu? Loomulikult on küsimuse all ka see, milliste kooliastmetega erakoolid praegu hõlmatud on: „Erakoolid peavad odavamaid kooliastmeid. Erakoolid pakuvad valdavas enamuses põhikooliharidust ja põhikooli õppekava maht on väiksem kui gümnaasiumi õppekava (valik)kursuste maht.“

Kergekäeliselt unustatakse see, et erakooli, kui see asutatakse, võtab enamasti alguses lapsed esimesse klassi, seejärel järgmisel õppeaastal lähevad nad teise klassi jne. Ideaalis jõutakse 12. klassi eduka lõpetamise korral tunnistuseni.

Samas, kuni kedagi 10.-12. klassis ei käi, ei ole nagu suurt mõtet ka suurushullustuses neid klasse välja kuulutada ja tühjalt tolmu koguma jätta… Aga demagoogiaks kõlbab ikka, eksole.

Mulle imponeeris õiguskantsler Ülle Madise arvamus, mis ei välista ühe lahendusena koolivõrgu ülevõtmist riigi poolt – sellisel juhul saaks riik kõik otsused ise teha ja raha ka ise suunata sellisest, et see läheks teatud osas ühetaoliselt ja eranditeta betooni, teises osas palkadeks jne jne.

See lahendaks ju ka numbriteadlaste probleemi ehk siis küsimuse, kas summa on ikka 1,6 või 1,5 korda suurem või on hoopis võrdne, kui me üldpilti vaatame, sest siis liiguks nuts nii, et igaüks saab asjast aru.

Õigupoolest ootan ma huviga ka seda aega, millal „Lotte“ pere laps kooli läheb ja kas see on erakool või üldkool, sest tihti saadakse asjadest aru alles siis, kui sellel on isiklik „mek man“. Ma muidugi võin teha vale panuse, kuid loodame siiski.

Ja nüüd ootustest

Riigikontroll avaldas just auditi „Lasteaiakohtade kättesaadavus valdades ja linnades. Seal selgitatakse: „On tekkinud juba arvestatav eralasteaedade turg, kus kliendil on valikuvabadust nii hinna kui kvaliteedi osas. Nagu munitsipaallasteaed peab ka eralasteaed järgima riiklikku õppekava, tal peavad olema nõuetele vastavad ruumid, pedagoogid jms. Teenuse kvaliteet eralasteaias ei saa olla põhimõtteliselt kehvem kui munitsipaallasteaias. Kõike seda oleks mõistlik omavalitsuse ülesannete täitmisel ära kasutada.“

Ja tuuakse välja järeldus: „Koostöö erasektoriga kätkeb häid võimalusi lasteaiakohtade paremaks pakkumiseks, kuid seda tuleks ka seaduse tasandil rohkem soodustada.“

Ma pean ütlema, et see on mõtlema panev. Nimelt täna tuli koolide osas mõnevõrra vastupidine seisukoht, kusjuures kasutatakse ka ministeeriumi ja peaministri arvutusi koolikulude osas: „„Oluline on tähele panna, et 2011. aastal jõustunud seadusemuudatused, millega erakoolide tegevuskulude tasumine pandi kogu ühiskonna õlule, on tekitanud erakoolide hulga arvulise hüppe,“ osutas Karis kirjas.

Ta viitas haridus- ja teadusministeeriumi arvutustele, et kui erakoolide kommunaalkulusid hakataks järgnevatel aastatel riigieelarvest kinni maksma, toetataks erakoolide õpilasi enam kui 50 protsenti suurema summaga kui munitsipaalkoolide õpilasi ning see saab tulla vaid ülejäänud haridusraha kasvu arvelt.“10

Aga, mis on siiski oluline, kuigi tundub, et esmase arvutusliku info väljastanud isenditel on eduseis – otsida tuleks ka uusi lahendusi.

Kui on selge, et eraalgatus on oodatud, siis tuleb hakata koole ja lasteaedu vaatama, mitte kui maju, mille võib kolme aasta pärast buldooseriga maha lükata, vaid kui tegevust, mida peab planeerima, mida võib soosida ja mis peab olema süsteemne, järjepidev.

Ei saa ju öelda, et: „olgu poisid, täna me ei saa hakkama, pange kool püsti.“ Ja kui lapsed on teise klassi jõudnud, siis tekib riigil sisuliselt iseendaga rahaline vaidlus ja huvi raugeb: „nutsu pole, vaadake ise kuhu te oma lapsed kooli topite“.

See ei oleks mitte süsteem, vaid pigem selle puudumine.

Kui riik otsustas 2010. a panna omavalitsustele sellise kohustuse, siis me eeldame, et analüüsiti sellise kohustusliku rahastamise vajadust ja leiti, et see on õiglane ja vajalik, kuid ei teatud, et raha tuleb ka anda, sest Tallinn tahtis hoopis televisiooniga tegeleda jne. Öelda nüüd, et see oli viga11, on küll ehk julge, kuid rumal. Mingi visioon pidi ju ometigi olema?

Komisjon lubab kullast kuud

Ja juba võttiski sõna ka riigikogu kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv: „Erakoolide esindajate mure ja pahameel on seotud pigem kohaliku omavalitsuse poolt makstava tegevuskulu taas vabatahtlikuks muutmisega. Tuleb meelde tuletada, et just niisugune olukord kehtis ka kuni 2010. aastani.“ /-/ „Olen vestelnud abilinnapea Mihhail Kõlvartiga, kes on leidnud, et Tallinna linnavalitsus võiks erakoole siiski mingil määral toetada. Tartu, Viljandi, Keila ning Pärnu linnajuhid on vastuseks päringutele kinnitanud, et nendes linnades tegutsevad erakoolid on kohalikule kogukonnale olulised ning rikastavad õpilaste valikuvõimalusi. Neis paigus kavatsetakse ka edaspidi jätkata erakoolide toetamist.“

Selge, nüüd on siis korras, sest prouale on isiklikult lubatud, et rahalaevad on juba teele saadetud, tuleb vaid aeg-ajalt sadamas vaatamas käia, kas purjed juba paistavad. Aga tühja sellest, et riigil pidi olema arusaam 2010. aastal sellest, mida tehakse.

Kui juba kultuurikomisjoni esimees nii küüniliselt inimestesse suhtub ja ei üritagi sisust aru saada, siis ei olegi kellegagi diskuteerida, see on nurisünnitis. Pole mõtet. Pealkirjastada oma artikkel veel viitega „maakeelele“ elik eesti keelele, viitab, et ta on nii üleolev, et arvab aborigeene mõnd muud keelt tavapäraselt kõnelevat või vastupidi, laskus Olümposelt aborigeenidele mõistetavasse sügavusse. No ma ei tea, veider.

Aga muud lahendused?

Nüüd, kus me teame, et omavalitsustel kasvab raha puu otsas ja riigi raha ei kasva seal mitte, sest riigi tasandil peab ministerkond ja riigikogujad nutsu, ninad verised peas, kokku ajama, saame ehk mõelda natukene klaarimalt.

Riigikontroll ju viitas, et erakoolide asutamisel võiks riigi kõrval ka omavalitsustel, kus kool tegutsema hakkab, sõnaõigus olla, eks? See on tegelikult oluline, sest see on kontrollihoob ja riigirektorile meeldib kõike kontrollida ja palju aruandeid saada? Väga hea. See annab võimaluse ka blokeerida koolide asutamist olukorras, kus nendele turgu ei ole või näiteks saab ju ka kehtestada kriteeriumid, millele peaks erakool vastama selleks, et toetust saada jne jne. „Eesti ajal“ olla ju nii olnud.

Võib ka juhtuda nii, et kui erakool ei õigusta end tulemustelt, siis lihtsalt nad ei kvalifitseeru ning tuge võetakse vähemaks. Kui üldse hakkama ei saa, siis lõpetatakse piletite müük ja lapsed viiakse üle toimivasse kooli. Kusjuures on võimalik ka tuua teistsugune näide, kus õigusinstituut kunagise erakoolina võeti Tartu Ülikooli rüppe.

Kõik on võimalik ja mis on oluline – hariduses peavad eripärad olema, sest nagu sotsiaalministeerium meile ühes tänuväärt algatuses loosungit laulab – erinevus rikastab. On selge, et erinevus võib ka rahaliselt vaesemaks teha, kuid see ei muuda mõtet.