Ilmselt seostuvad nii mõnelegi hinna alandamisega automaatselt allahindlused ja kõikvõimalike ostupäevade värvilised kilekotid. Sellega ei ole hinna alandamisel aga erilist seost. Kui, siis ainult niipalju, et hinna alandamise või allahindluse käigus teenuse või kauba hind tõesti muutub.
Hinna alandamine on üks võimalikke õiguskaitsevahendeid juhuks, kui lepingulisi kohustusi pole täidetud.
Võlaõigusseaduse kohaselt võib hinda alandada, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Näiteks kui müüdaval asjal ei ole kokkulepitud omadusi ja see vähendab ka asja väärtust. Siis on ostjal õigus alandada müügilepingu hinda. Siin on seega hinna alandajaks ostja, mitte müüja, nagu alguses viidatud allahindluste puhul.
Juhul kui asjal on puudusi, kohustust ei täideta õigel ajal vms, on lepingupoolel selle vastuvõtmisel õigus alandada enda tasutavat hinda. Selleks tuleb teha hinna alandamise avaldus ning sellekohane tahteavaldus vastaspoolele kätte toimetada.
Kui algselt kokku lepitud summa on juba makstud, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist. Seda kõike ikka vaid siis, kui isik, kellele raha maksti, pole oma kohustusi täitnud.
Õiguskaitsevahendina on hinna alandamise eesmärk eelkõige taastada lepingupoolte kohustuste vaheline tasakaal, mida lepingu mittekohase täitmisega on rikutud.
Hinda ei saa alandada ka põhjendamatult palju. Seega tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise väärtuste omavahelist suhet ehk seda, milline oleks asja väärtus, kui sellel oleksid kõik kokkulepitud omadused, ning milline siis, kui need omadused puuduvad. Riigikohus on seda väljendanud valemina: alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega (mittekohase täitmise väärtus) korrutatud lepingus kokkulepitud hinnaga ning jagatud lepingu eseme väärtusega ilma puudusteta (kohase täitmise väärtus).
