JURISTI ABI: arve väljastamine
Kui teenust osutatakse või kaupa müüakse füüsilisele isikule isiklikuks otstarbeks, ei ole vaja alati arvet väljastada, kuid kauba või teenuse eest tasumist tõendav dokument tuleb enamasti anda.
Küsimusele vastust otsides on oluline teha vahet arvel, millest räägib käibemaksuseadus (§ 37) ning kauba või teenuse ostmist tõendaval dokumendil, millest räägib tarbijakaitseseadus (§ 4). Arve on oma sisult oluliselt detailsem dokument ning sellel kajastatava info hulk on ka märksa suurem kui lihtsalt ostu tõendaval dokumendil. Erisuseks on ka see, et esimene on ikkagi seotud eelkõige (käibe)maksuarvestusega, teine aga tarbijale teabe edastamisega. Arvet ei pea väljastama kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel füüsilisele isikule isiklikuks otstarbeks, välja arvatud juhul, kui tegemist on kaugmüügiga, uue transpordivahendi võõrandamisega või siis, kui müüdav kaup eksporditakse. Arvet ei pea üldjuhul väljastama ka kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel, kui vastavat käivet ei maksustata käibemaksuga (käibemaksu ei lisata).
Kauba või teenuse ostmist tõendavat dokumenti ei pea andma siis, kui tarbija tasutav summa on väiksem kui 300 krooni. Kui tarbija sellist dokumenti aga nõuab, tuleb see talle igal juhul anda. Sellisel dokumendil peavad olema kirjas vähemalt kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress, müügikuupäev, iga müüdud kauba või osutatud teenuse hind ning tasutud summa.
