IIsikuandmete kaitse seaduse kohaselt peab isiku nõusolek enda andmete töötlemiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. See vorm võib olla ka elektrooniline. Üldreeglil on ka erand, kuid enamasti peab nõusolek olema antud vähemalt püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil.     

Enne 2008. aastat kehtinud seaduses sellist vorminõuet kirjas ei olnud ning sellest võis järeldada, et kehtis vormivabadus ning koos sellega lasus mõneti suurem risk ka andmete töötlejal. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm on nõusoleku jäädvustamise ja hilisema riski maandamise seisukohast igati mõistlik. Lisaks nõusoleku olemasolu puudutavate vaidluste vähendamisele täidab see kindlasti ka isiku informeerimise rolli. Seda enam, et kehtiv seadus kohustab andmete töötlejat senisest enam informeerima isikuid andmete kogumise eesmärkidest. Nõusoleku puhul on oluline, et see oleks eristatud muudest tahteavaldustest, mida isik samal ajal väljendab.Tagamaks, et isiku nõusolek oleks kindlasti teadlik, tuleb esmajoones teatavaks teha töödeldavate andmete ulatus, eesmärk ja tingimused, isikuandmete töötleja andmed ning selgitada isikule tema õigusi seoses isikuandmete töötlemisega.

Tegelikkuses võib üheks isikuandmete töötlemiseks nõusoleku saamise probleemiks kujuneda ilmselt just nõusoleku eristatavus. Seaduse koostajate eesmärk oli eristatavust rõhutades ilmselt vältida olukorda, kus isik arvab, et ta kirjutab alla vaid võlaõiguslikele tingimustele, kuid enda teadmata kirjutab muu hulgas alla ka isikuandmete töötlemise nõusolekule. Kirjaliku nõusoleku küsimine on olnud enamasti tavaks kogu aeg, kuid see võis toimuda näiteks lepingu tüüptingimuste osana. Sellisel juhul võib tõesti tekkida küsimus, kas isiku nõusolek oli piisavalt eristatud. Kui vormistada nõusolek eraldi ning fikseerida sellele ka kõik seaduse järgi nõutavad andmed ja selgitused, peaks osa võimalikke probleeme kindlasti ära langema.