Sõlmides tarbijaga suulise lepingu mõne keerukama kauba müügiks, ei piisaks toote kasutusjuhendi suulisest ettelugemisest.

Samas võiks e-poe kaudu ostetud toote kasutusjuhend olla elektrooniline küll, mitte ilmtingimata paberil. Omad piirangud seavad siin aga nii võlaõigusseadus kui ka tarbijakaitseseadus.

Tarbijakaitseseaduse järgi peab tehniliselt keerukale, ohtlikke aineid sisaldavale või kasutamisel erioskust nõudvale tootele lisama kasutusjuhendi. See peaks sisaldama infot kauba õige, sihipärase ja säästliku kasutamise, samuti paigaldamise, ühendamise, hooldamise jm kohta. Võõrkeelne kasutusjuhend peab vähemalt olulise info puhul olema tõlgitud eesti keelde ja olema ka üheselt arusaadav.

Ka võlaõigusseadus reguleerib mingil määral „asja” juurde kuuluvate dokumentide esitamist, öeldes, et müüja peab „asja” valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid lepingus ettenähtud vormis üle andma koos „asjaga”.

See kehtib kõikide müügilepingute puhul, sõltumata sellest, kas ostjaks on tarbija või mitte. Tarbijale teabe andmine on aga seotud täiendavate nõuetega.

Peaasi, et lugeda saab

Probleem võib tekkida ilmselt sellest, kuidas mõista kasutusjuhendi lisamise nõuet või dokumentide esitamise kohustust. Tarbijale antav teave peab olema tõene ja arusaadav ning esitatud tarbijale eesti keeles. Kas elektroonilisel andmekandjal või internetist allalaaditav kasutusjuhend siis seda ei ole? Kui tarbija seda kasutada saab, ei tohiks ka probleeme olla.

Kas siin ei võiks lähtuda lepinguõigusele omastest aluspõhimõtetest – mõistlikkus ja heausksus. Arvan, et võiks küll, kuigi see ei tähenda, et paberkandjal juhendist täielikult loobuda saaks.

Kui aga tarbijal on võimalik interneti kaudu konkreetne kaup soetada, siis üldjuhul on tal võimalik tutvuda ka näiteks elektroonilise kasutusjuhendiga. Jääksid alles mõned puud, mida on teinekord mitmekümneleheküljelise kasutusjuhendi paberi jaoks vaja, ning samuti ei peaks muretsema, et juhend kodus ära kaob.