L leping on kokkulepe, mis ei sõltu ilmtingimata sellest, kas see on jäädvustatud ka mingisse kindlasse vormi. Küll on seadustega mitmel juhul tõesti ette määratud, et teatud sisuga tehingul peab olema mingi kindel vorm. Näiteks kinnisvaratehingutel.
Kindla vorminõudega tehingud on aga siiski selges vähemuses ja üldjuhul kehtib lepingute vormivabadus. Taksosse istudes ei nõua ilmselt enamik inimesi, et sõidu kohta peaks sõlmima kirjaliku lepingu. Ometi sõlmitakse selgi juhul reisijaveoleping, mis koosneb tegelikult hulga rohkematestki õigustest ja kohustustest, kui pealtnäha välja paistab. Tegemist on suulise lepinguga.
Tsiviilõiguse üldpõhimõtete järgi võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Samal ajal ei pea kohustusliku vormi nõue alati tulenema pelgalt seadusest, vaid seda võib nõuda ka teine lepingupool. Kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida kindlas vormis, siis ei peeta lepingut sõlmituks enne, kui sellele on antud ettenähtud vorm.
Lisaks suulisele vormile on võimalik vormistada tehing kirjalikult, mis tähendab enamasti, et tehingudokument peab olema oma käega allkirjastatud.
Tehingu kirjaliku vormiga on üldjuhul võrdsustatud ka selle elektrooniline vorm. See peab olema digitaalallkirjaga elektrooniliselt allkirjastatud.
Veelgi suurema õiguskindluse tagavad tehingu notariaalne kinnitus ja tõendamine. Mõlemad on notari pädevusse kuuluvad tõendamistoimingud. Erinevus on selles, et kinnitamise puhul fikseerib notar mingi fakti esinemist – näiteks kontrollib, et allkirja annab ikka õige isik. Tõendamise puhul peab notar kontrollima aga ka kogu tehingu sisu ja õiguspärasust.
Seega ei tähenda leping iseenesest seda, et kokkulepe peaks olema fikseeritud kirjalikus vormis. Kui seadus või pooled ise ei ole tehingule kindlat vormi ette näinud, kehtib tehing vormist sõltumata.
