Üürileandjal on tõesti õigus üürniku vara erandkorras käsutada, kuid see on siiski väga piiratud õigus, mille kasutamine on tegelikult üsna keeruline.
Võlaõigusseadus võimaldab üürileandjal kasutada oma nõuete tagatiseks pandiõigust üürniku teatud varale. Rakendatav on see ainult kinnisasjade üürimise puhul ja seal asuvate vallasasjade suhtes. Pandiõigus tagab jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded. Asjakohane on see näiteks laoruumide, äripindade ja ka eluruumide üürimisel.
Üürileandja pandiõigus annab talle õiguse – kui üürnik ei tasu kokkulepitud korras üüri ja võlgnevuse kättesaamiseks muid võimalusi enam ei ole – korraldada avalik enampakkumine ja võõrandada mõni üürnikule kuuluv vallasasi, mis asub üüritud kinnisasjal.
See kõlab küll lihtsalt, kuid on tegelikult üsna keeruline. Kindlasti ei laiene pandiõigus üürniku suvalisele varale, vaid ikkagi üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele, nt kontorimööblile või laosisseseadele.
Veenduda tuleb selleski, et üürniku asjadele üldse saaks sissenõuet pöörata. Eriti oluline on see muidugi eluruumide puhul, kuid ka mujal. Sissenõude lubatavuse puhul peaks vaatama eelkõige täitemenetluse seadustiku sätteid. Ka asjade müük peab toimuma rangelt seaduse nõudeid järgides avalikul enampakkumisel.
Pandiõigus ei tähenda seda, et üürileandja võiks täielikult piirata üürniku juurdepääsu tema asjadele või dokumentidele. Sellisel juhul võib lepingu rikkumises ja üürniku majandustegevuse takistamises süüdistada hoopis üürileandjat.
Enne pandiõiguse teostamist peab olema kindel, et nõue ei ole muul moel tagatud näiteks tagatisraha või ettemaksuga. Seegi asjaolu võib pandiõiguse teostamist takistada.
Võlaõigusseadus annab üürileandjale oma nõuete rahuldamiseks üsna tõhusa vahendi. Kuid seda tuleb osata kasutada – muidu võib hoopis üürileandja sattuda olukorda, kus ta peab hüvitama üürnikule tekitatud kahju.
