Selleks tuleb lähtuda võlaõigusseaduses ette antud viivise määrast. See ei ole just kõrge määr (praegu 9,5% aastas), kuid kui lepingus pole kõrgemas määras kokku lepitud või puudub kirjalik leping üldse, on see ka ainus variant viivist nõuda.

Viivise määra sellisel kujul seaduses väljendamine on ühest küljest mõneti vastuolus lepinguvabaduse põhimõtetega, kuid teiselt poolt aitab võlausaldajaid siiski veidi kaitsta. Näiteks leppetrahvid on kohaldatavad ainult juhul, kui nendes on eelnevalt kokku lepitud. Viivistele on seega tehtud väike erand.

Seadusest tulenev viivise määr ja selle nõudmise võimalus ei ole mitte ainult Eesti „veidrus”, vaid tuleneb omakorda ühest üheksa aasta tagusest EL-i direktiivist, mis räägib hilinenud maksmisega võitlemisest äritehingute puhul (2000/35/EÜ). Kuna tegemist on direktiiviga, peavad liikmesriigid olema sealt tulenevad põhimõtted ka enda seadustesse üle võtnud.

Üldpõhimõte seaduses

Eestis on seda tehtud võlaõigusseaduse paragrahvi 113 alusel. Seal on kirjas, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist. Viivise määraks peetakse paragrahvis 94 sätestatud intressimäära (avaldab Eesti Pank, praegu on see 2,5%), millele lisandub seitse protsenti aastas (kokku seega praegu 9,5% aastas). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem viivise määr, kohaldatakse loomulikult lepingut. Selline põhimõte peaks sisalduma kõikide EL-i liikmesriikide seadustes. Missugune täpselt, tuleb arutada iga riigi puhul eraldi. Selleks et otsimist ja vaidluseid vältida, on soovitatav viivised ja leppetrahvid lepingus juba enne tehingu tegemist fikseerida ja läbi rääkida.

Viidatud EL-i direktiivi vaatab Euroopa Komisjon praegu ka üle ja plaanib sinna lisada näiteks kohustuse, mille järgi peavad avaliku sektori asutused arved tasuma 30 päeva jooksul. Viivitamise korral peavad nad maksma hüvitiseks 5 protsenti kogusummast, millele lisandub viivis. Kas ja kuidas selline idee teoks saab, näitab aeg.