Ka praegu kehtiv võlaõigusseadus otsesõnu kohustuse täitmise tähtaega, sh arve maksmise tähtaega ei määratle. Öeldud on, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastasel juhul tuleb kohustus täita selle täitmiseks mõistliku vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise viisi ja olemust.

Seega esmalt lähtume kokkuleppest ja kui seda ei ole, tuleb vaadata, mis on asjaolusid arvestades mõistlik. Ühtlasi on juba praegu ka eelnõu tasemel arutuse all säte, mille kohaselt vastastikuste lepingute puhul (milles mõlemal poolel on kohustused, s.t enamik lepinguid) muutuksid kohustused sissenõutavaks (saaks nõuda arve tasumist) 30 päeva pärast arve kättesaamisest, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Sellest tulenevalt muutuks kokkulepe kõikvõimalike lepingutingimuste ja loomulikult ka kohustuste täitmise aja kohta veelgi olulisemaks. Viimaste uuringute järgi on Eesti ettevõtjad aga üsna eeskujulikud arvete maksjad.

Võrreldes Eesti näitajaid teiste Euroopa riikidega on tulnud välja, et arvete maksmise kogukiiruse poolest (keskmine tähtaeg + keskmine hilinemine) on Eesti Euroopas Soome järel koguni teisel kohal. Krediidiinfo viimaste uuringute järgi on arvete maksmiseks antud tähtaeg Eestis keskmiselt 13 päeva ja maksehilinemine keskmiselt teist sama palju juurde. Kui võrrelda meid mõne EL-i lõunapoolsema riigiga, kus maksete kogukiirus küünib juba üle 100 päeva, on Eesti olukord selles osas igati eeskujulik.