Tavapärase ärisuhte puhul, kus mõlemad pooled tegelevad oma majandus- või kutsetegevusega, sõltub ettemaks eelkõige poolte kokkuleppest. Ilma seesuguse kokkuleppeta ettemaksu tasumise kohustust üldjuhul ei ole. Majandustegevusega tegelevad pooled võivad selles aga loomulikult kokku leppida, kui nad seda soovivad.
Kokkuleppevabadus kehtib ka ettemaksu suurusele. Tõsi, sellest on mõned erandid. Teatud lepinguliikide puhul on ettemaksu võimalik suurus seotud mõistlikkuse põhimõttega ning tarbijalepingute puhul poole lepingutasuga.
Näiteks müügi- ja töövõtulepingutes, mille puhul kauba või teenuse ostjaks on tarbija ning teiseks pooleks majandus- või kutsetegevusega tegelev isik, ei või ostjat kohustada maksma ette üle poole ostuhinnast. Ehk lihtsamalt öeldes: tarbijalt nõutav ettemaks ei või ületada 50% kauba või teenuse hinnast. Ise võib loomulikult alati ka rohkem maksta ja suuremat riski võtta, kuid kedagi ei saa selleks kohustada. Kui müüja siiski nõuab suuremat ettemaksu, on ostjal võimalik valida, kas selliste tingimustega lepingut sõlmida või mitte.
Kui mis tahes leping sõlmitakse tüüptingimustega ja üks selline tingimus puudutab ka ettemaksu suurust, kehtib tarbijate kaitseks veel täiendavgi reegel. Juhul kui tarbijaga sõlmitava lepingu tüüptingimus näeb ette tarbija kohustust tasuda ebamõistlikult suurt ettemaksu enne seda, kui tingimuse kasutaja oma kohustuse täidab, siis selline tingimus on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning tühine.
Puhtalt majandustegevuses sõlmitavate lepingute puhul sõltub ettemaksu kokkulepe eelkõige tehingu riskantsusest. Kui kauge riigi tundmatu äriühing, mille tausta on peaaegu võimatu kontrollida, soovib teilt osta suure koguse kaupa, on kindlasti põhjust kaaluda ettemaksu nõudmist. Sellisel juhul ei oleks välistatud ka kuni 100% ettemaksu tingimus.
