Samuti registreeritakse paljudel juhtudel maksejõuetusmenetluse algatamine vastavates registrites. See ei taga aga siiski operatiivselt kõigi võlausaldajate teavitamist, mida võimaldavad teised teavitamisnõuded.

Näiteks Eestis kehtiva pankrotiseaduse kohaselt teavitab haldur kirjalikult teadaolevaid võlausaldajaid pankrotimäärusest ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast, märkides samal ajal ka nõude tähtajaks esitamata jätmise tagajärjed. See kehtib ka teadaolevate võlausaldajate kohta, kes harilikult viibivad või elavad väljaspool Eestit, mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis.

Lisaks iga riigi enda maksejõuetusmenetlust puudutavatele seadustele on näiteks Euroopa Liidus alates 2002. aastast kehtinud määrus maksejõuetusmenetluste kohta üldiselt. Selle reegleid peavad kõik liikmesriigid arvestama.

Ka selle kohaselt peab kohe pärast maksejõuetusmenetluse algatamist ühes liikmesriigis määratud likvideerija (haldur) teavitama teadaolevaid võlausaldajaid, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on teises liikmesriigis. Igale võlausaldajale eraldi teatisena edastatav informatsioon peab sisaldama eelkõige tähtaegu ja nendega seoses sätestatud sanktsioone, organit või asutust, kellel on õigus nõudeid vastu võtta, ning muid ette nähtud meetmeid. Tavapäraselt peaks seepeale võlausaldaja saatma viidatud asutusele või isikule nõuet tõendavate dokumentide koopiad, näidates ära nõude laadi, selle tekkimise kuupäeva ja suuruse ning muud nõudega seotud olulised andmed.

Kahjuks puudutavad sellised reeglid ainult Euroopa Liitu, mistõttu väljaspool seda ei pruugi teavitamine ja maksejõuetusest teadasaamine niisama kerge olla. Abiks võivad sel puhul olla näiteks krediidihalduse või taustauuringutega tegelevad firmad.