Igasugused tähtajad ja tähtpäevad on soovitatav lepingutes alati võimalikult täpselt kirja panna ning vältida mitmetitõlgendatavat sõnastust. Võimalusel näidata alati ära konkreetne kuupäev, nädal või mõni teine selgelt määratletav ajaühik.
Probleemid tähtaegade arvutamisel on kergemad tekkima just siis, kui tähtaja algus ja lõpp on seotud mõne veel toimumata sündmusega. Kuivõrd sündmustest sõltuv tähtaegade määramine on praktikas aga üsna levinud (näiteks tellimus täidetakse kahe nädala jooksul alates tellimuse vastuvõtmisest), tuleb seda rohkem pöörata tähelepanu just tähtaja kulgemise osas oluliste sündmuste kirjalikule fikseerimisele.
Kui soovitakse lepingus kasutada tähtaegade määratlemist päevades, tuleb poolte vahel saavutada üksmeel selles, kas mõeldakse kalendri- või tööpäevi. Kasutusel on veel ka teisi spetsiifilisemaid päevades arvestamise meetodeid, näiteks arvestuse pidamine pangapäevades. Viimase tähendus on reeglina küll sama mis tööpäevadelgi ehk kalendripäevad, mis ei ole laupäevad, pühapäevad, rahvuspüha ega riigipüha.
Eriti on rahvusvaheliste lepingute puhul päevades arvestuse pidamise korral soovitatav leppida kokku arvestamine kalendripäevades, sest riigiti võivad tööpäevad erineda. Lihtsaima küsimusi tekitava näitena võib tuua olukorra, kus ühes riigis jääb tähtaja sisse riigipüha, kuid teises mitte. Kui vaja kaubale ka transporti tellida, võib selline “üllatus” ebameeldivaks osutuda, sest tähtpäevad saabuvad erinevates riikides asuvate lepingu poolte jaoks erinevatel aegadel ning süüdistada ei ole selles kedagi.