Samad põhimõtted kehtivad ka rahvusvahelises kaubanduses.

Juhul kui seadmel või tootel avastatakse defekt, tuleb see kiiresti fikseerida ja sellest teatada. Seadus näeb ka ette, et müüjale tuleb asja mittevastavusest koos piisavalt täpse kirjeldusega mõistliku aja jooksul teatada. Puuduse kirjeldamiseks võib kasutada ka sõltumatu eksperdi abi. Kogemus näitab, et teineteisega suhtlemine on sellise olukorra lahendamisel üks tähtsamaid faktoreid.

On selge, et eelkõige tuleks rääkida puuduse likvideerimisest, s.t asja parandamisest või asendamisest. Kõik parandamise või asendamisega seotud kulud tuleb katta müüjal, kes on lepingut rikkunud. Kui asja parandamise nõue on õigustatud, kuid müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja ise asja parandada või lasta parandada ning vastavad kulud pärast müüjalt sisse nõuda.

Kui asja parandada või asendada ei ole mingil põhjusel võimalik või kui müüja sellest keeldub, võib ostja anda müüjale veel täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. See on ka n-ö viimane võimalus lepingut täita. On selge, et kui ostjale oli lepingu tähtajast kinnipidamine äärmiselt oluline ja müüja ei suuda seda järgida, ei ole ka täiendava tähtaja andmisel mõtet ja lahendus tuleb leida varem.

Seega kui müüja talle mõistliku aja jooksul puudusi ei kõrvalda või asja ei asenda, võib ostja lepingust taganeda. Sellisel juhul tuleb lepingu objektiks olnud seade või toode müüjale tagastada ja nõuda selle eest makstud raha tagasi (kui on makstud). Paraku muutuvad sellised olukorrad tihti kõige keerukamaks. Kuna üks müüja vastuargumente on sageli väide, et kaubal pole midagi viga, tuleb siin esile, kui oluline on puuduste fikseerimine, millest oli eespool juttu.