Nagu kõik maksud, peavad ka kohalikud maksud tulenema alati seadusest – tõsi, selle nüansiga, et seadus (kohalike maksude seadus) küll loetleb, mis makse omavalitsused võivad rakendada, kuid konkreetne otsus, kas ja millises ulatuses üht või teist maksu rakendada, peab tulema siiski kohalikult omavalitsuselt. Näiteks lubab seadus kehtestada ühena ka lõbustusmaksu, mida aga ükski omavalitsus pole seni vajalikuks pidanud.

Seaduse järgi on valla- või linnavolikogul õigus määrata oma haldusterritooriumil kohalike maksude maksuhalduriks valla- või linnavalitsus või selle ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist.

Kaheksast võimalikust maksust on kohalikud omavalitsused ilmselt kõige agaramalt kehtestanud parkimistasu ja reklaamimaksu. Veidi vähem on rakendatud teede sulgemise maksu ja müügimaksu. Lisaks on võimalikud veel paadi-, loomapidamis-, mootorsõiduki- ja lõbustusmaks.

Maamaks ei ole kohalik maks. Kuigi maamaksu arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal ning omavalitsusel on väga suur roll maksu suuruse määramisel, on maamaks siiski riiklik maks, mis laekub 100% ulatuses maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Maamaksu maksmist kontrollib ja administreerib maksu- ja tolliamet sarnaselt kõigi teiste riiklike maksudega.

Vt ka linna- ja vallavolikogude maksumäärusi http://www.emta.ee/?id=1721