Üürniku peamine eesmärk üürilepingut sõlmides on saada enda kasutusse üüritav asi (masin, laoruum, kontor jne) ning üürileandja eesmärk on saada asja kasutada andmise eest tasu. Kui üürilepingus teisiti kokku ei ole lepitud, peab üüritav asi olema nii üleandmise kui ka edasise kasutamise ajal sellises seisukorras, nagu algselt kokku lepiti. Üüritud asja peab olema võimalik kasutada selle tavapärase või kokkulepitud sihtotstarbe kohaselt.

Kui üüritud asjal tekib selle kasutamise ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta või kui üüritud asja ei saa enam lepingus kokkulepitud viisil ja ulatuses kasutada (näiteks üüritud on laoruum sada ruutmeetrit, kuid kasutada saab seda vaid 70 m² ulatuses) on üürniku kaitseks mitmeid seadusest (võlaõigusseadus) tulenevaid õigusi.

Esmalt on üürnikul loomulikult õigus nõuda asja kasutamist piirava takistuse või puuduse kõrvaldamist, kuid seejärel juba ka tekkinud kahju hüvitamist. Ära ei või unustada sealhulgas ka üürniku õigust alandada puudusele vastaval määral maksmisele kuuluvat üürisummat ning elu- või äriruumi üürniku õigust üüri hoiustamiseks.

Kui üürileandja üürniku sellekohasest nõudest hoolimata asja kasutamise takistust või puudust ei kõrvalda (puudus ei ole üürnikust tingitud ning see välistab või takistab oluliselt asja kasutamist), annab võlaõigusseadus üürnikule muu hulgas ka õiguse leping üles öelda.

Nii nagu võlaõigusseadus annab üürnikule õigused enda kaitseks, on seal määratletud ka kindlad olukorrad, millal mõningad kitsendused asja kasutamisel on siiski lubatud (näiteks talumiskohustus). Samuti on seaduses kirjas ka muid eelduslikke tingimusi, mida üürnik peab järgima, kui ta soovib üürileandjale üht või teist nõuet esitada.