•• Kes peab tõendama tüüptingimuse kasutamist?
Nagu üldjuhul ikka, peavad vaidluse korral mõlemad vaidluspooled enda seisukohti tõendama. Üldpõhimõttena kehtib see ka siis, kui käib vaidlus selle üle, kas mõnda lepingus sisaldunud tingimust tuleks pidada tüüptingimuseks või mitte. Hiljuti täpsustas seda aga ka riigikohus, kes leidis esmalt, et lepingu osaks oleva tüüptingimuse võimaliku tühisuse riski peab võlaõigusseaduse paragrahvis 42 sätestatud alustel kandma see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et tollel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ega selle sisu mõjutada.
Täiendavalt selgitas kohus, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus võlaõigusseaduse § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimuseks (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, s.t lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine ei olnud tegelikult võimalik). Selleks et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja aga omakorda tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.
Tüüptingimus on tühine näiteks siis, kui see lepingu olemust arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult ning tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.
Mait Palts
Eesti kaubandus-tööstuskoja jurist
