Üldpõhimõtte järgi kuulub iga leping täitmisele nii, nagu see on sõlmitud. Juhul kui lepingus kokku lepitud maksevaluuta väärtus peaks enne lepingulise kohustuse täitmist oluliselt muutuma, võib see siiski anda alust lepingu muutmiseks. Kui aga pikemaajaliste kohustuste täitmiseks mõeldud lepingute – nt kliendilepingud, koostöölepingud, tarnelepingud, üürilepingud jms – muutmine pole mingil põhjusel võimalik, võib kõne alla tulla ka nende üles ütlemine.
Suurenevad kulud
Lepingu muutmise alus võib sisalduda nii lepingus endas kui ka tuleneda võlaõigusseadusest.
Selle kohaselt võib juhul, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad selle aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste oluline muutumine (nt suurenevad ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud või väheneb oluliselt teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus), võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks.
Selleks et lepingu muutmise nõue oleks õigustatud, peavad olema üheaegselt täidetud veel mitmed tingimused: asjaolude muutumist ei olnud võimalik lepingu sõlmimise ajal ette näha; asjaolude muutumist ei saanud mõjutada; kahjustatud pool ei kandnud asjaolude muutumise riisikot ning lepingut ei oleks sellisel kujul sõlmitud, kui asjaolude muutumisest oleks teatud.
Muutmise õiguse võivad pooled ka lepingusse kirja panna, nt sõnastades selle järgmiselt: “Tootja võib hinda muuta, kui see tuleneb valuutakursside muutumisest üle x% korraga või tellitud kaupade hinna tõusust asjaoludel, mida tootja ei saanud mõjutada.”
Viidata võib ka rahvusvahelise kaubanduskoja (ICC) vastavale klauslile “ICC Hardship Clause 2003”.
