Tegelikkuses kehtis juba enne Tallinna Vee erastamist ning erastamise ajal ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadus, mis lubas vee-ettevõtjal teenida ainult põhjendatud tulukust. See tähendab seda, et vee-ettevõtete kasumlikkus oli juba 2001. aastal reguleeritud nagu seda tehakse kõigis EL liikmesriikides. Tallinna Vee erastamise hetkel olid vee-ettevõtted valdavalt kohalike omavalitsuste omanduses ning samas ka kohalike omavalitsuste endi poolt reguleeritud.

Tallinna Vee erastamise otsustas ja viis läbi ettevõtte omanik, Tallinna linn. Eesti Vabariik, ega Eesti valitsus ettevõtte erastamises ei osalenud.

2001. sõlmitud erastamislepingus leppisid pooled kokku, et vee hind vaadatakse perioodiliselt üle. Hiljem muutsid linn ja ettevõte lepingut korduvalt ning allkirjastasid 2007 lepingu, kus fikseerisid vee hinna 13 aastaks. Niivõrd pikka fikseeritud vee hinna regulatsiooni ei kohta üheski EL liikmesriigis. Eestis 2001. a kehtinud ja ka täna kehtiva ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduse kohaselt peab vee hind olema kulupõhine, see tähendab, et vee hinda tuleb perioodiliselt üle vaadata ja see peab põhinema objektiivsel majandusanalüüsil.

2010. aastal otsustas riigikogu anda kõigi veeteenuste hindade reguleerimine sarnaselt teiste üldhuviteenustega (maagaasi ja elektrienergia jaotusvõrguteenus) üle ühele kesksele riiklikule regulaatorile, konkurentsiametile. Selle muudatuse vajadusele olid juba alates 2005. aastast tähelepanu juhtinud riigikontroll ja kaks järjestikust õiguskantslerit (Allar Jõks ning Indrek Teder). Keskkonnaministeeriumi 2007. aasta tööplaanis oli vastav seadusemuudatus ka juba sees, kuid paraku ei jõudnud eelnõu tol hetkel riigikoguni. Keskkonnaministeerium esitas eelnõu 2009. aastal ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning see liideti 2010. aastal riigikogu poolt algatatud eelnõuga. Keskkonnaminsteeriumi algatus oli apoliitiline ning lähtus objektiivsest analüüsist veehindade senise järelevalve puudulikkuse kohta.

Sisuliselt lahutati 2010. seaduse muudatusega vee-ettevõtte omanikud (kohalikud omavalitsused) ja vee hinda reguleeriv organ, kuna vee-ettevõtte omanikul on vee hinda kehtestades ilmselt teistsugused kaalutlused, kui sõltumatul regulaatoril. Juba 2000 ja 2001. aastal seaduses kehtinud põhimõte, et vee-ettevõte võib teenida vaid põhjendatud tulukust, jäi edasi kehtima, selles osas midagi ei muutunud.

Justiitsministeerium on koos riiki vahekohtumenetluses esindavate advokaatidega põhjalikult analüüsinud Tallinna linna ja välisinvestori poolt 2001. aastal sõlmitud erastamislepinguid. Lepingutes on selgesõnaliselt (expressis verbis) kirjas, et vee hinda reguleeriv organ võib muutuda ning et ettevõte kohustub täitma kõiki Eesti vabariigis kehtivaid ja tulevikus kehtima hakkavaid seadusi. Lepingus on selgelt kirjas, et ettevõte kannab ise võimalike tuleviku seaduse muudatuste riski. Tallinna linn ja iseäranis Eesti vabariik ei ole andnud välisinvestorile lubadust kanda omal kulul tulevaste õigusruumi muudatuste riski.

Konkurentsiameti tegevus vee hinna kooskõlastamisel lähtub kehtivast ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadusest. Vee hinnaregulatsiooni eesmärgiks on tagada kulupõhine, objektiivsele majandusarvestusele tuginev vee hind. Ükski tarbija ei peaks tarbevee eest maksma rohkem, kui on selle teenuse osutamise tegelik kulu pluss põhjendatud tulukus. Põhjendatud tulukus on Euroopas, sh Tallinna Vee välisinvestori emaettevõtte asukohas, Ühendkuningriikides levinud kontseptsioon, mille kohaselt ei tohi see ületada ettevõtte kapitalikulu, mis Tallinna Vee puhul on umbes 8%. Tallinna Vesi aga teenib sellega võrreldes kaks korda suuremat kasumit ning nõuab konkurentsiametilt hinna kooskõlastamist, mis võimaldaks teenida veelgi rohkem.