Tänapäeva ühiskonnas räägitakse aina enam inimeste õigusest privaatsusele ja eraelu kaitsega seotud küsimustest. Eesti põhiseadusest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevate põhimõtete järgi on igal isikul õigus otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid salvestatakse ja avaldatakse. Samuti on igal inimesel üldjuhul õigus otsustada, mil määral ja kuidas võib tema isikut avalikkuse ees kujutada. Õigus eraelu puutumatusele hõlmab ka inimese tegutsemist avalikus ruumis ning koduseinte vahelt lahkudes ei kaota inimene õigust eraelu puutumatusele. Nutitelefonid, tahvelarvutid, profikaamerad ja nende sidumine sotsiaalmeediaga on toonud kaasa senisest palju ulatuslikumad võimalused isikute privaatsusesse sekkuda, sest on loonud võimaluse mistahes sündmuste jäädvustamiseks ja nende koheseks jagamiseks.

Erinevates uudisportaalides avaldatakse regulaarselt lugusid, mille keskmes on sõiduki või hoone külge kinnitatud kaameraga jäädvustatud valgustkartev tegu või muu sündmus. Üleöö sai kuulsaks liikleja, kes otsustas klaarida kaasliiklejaga arveid ropu sõnavara abil, hoides seejuures käes pesapalli kurikat. Kesklinna ööklubi ees konflikti sattumine võib tähendada, et järgmisel hommikul õnnestub näha end juba mõne portaali uudisvoos. Liiklushuligaan saab järelvaadata oma hullujulgeid möödasõite, mida illustreerivad uudisportaalis avaldatud videosalvestise juures paiknevad teise inimeste kommentaarid.
Tulenevalt kaamerate laiast kasutusest peavad nii avalikus kui mitte-avalikus ruumis viibivad isikud igal ajal arvestama jälgimise ja kaamerasilma ette jäämise võimalusega. Tänaseni ei ole siiski kehtestatud norme, mis video või foto abil jäädvustamist ja avaldamist täpsemalt reguleeriks.

Ühelt poolt on mõistetav, et elu on dünaamiline ja tehnikavaldkond areneb sedavõrd kiiresti, et mistahes tehnikaseadmete kasutamist reguleerivad normid võivad ajale kiiresti jalgu jääda. Lisaks on juristid eriti viimasel ajal hurjutanud seadusandjat nn mikroeeskirjade vastuvõtmise eest, mis kokkuvõtlikult tähendab liiga detailsete ja õiguspraktika kujunemist takistavate normide loomist ja sellega seoses ülereguleerimist.

Suuresti nendel põhjustel on kaamerate kasutamine tänaseni reguleeritud Andmekaitse Inspektsiooni kaamerate kasutamise juhendiga, mis on koostatud aastal 2013 ning uuendatud 2016.
Kuigi nimetatud juhend sisaldab märkimisväärselt terve mõistuse seisukohalt vastuvõetavaid käitumisjuhiseid, ei ole juhend praktikas tõhusalt juurdunud. Elulisi näiteid igapäevastest rikkumistest võib tuua mitmeid.

Kaamerad paiknevad vargsi
Mõistetavalt on juhendi järgi lubatud valvekaamera paigaldamine vara kaitse ja turvalisuse eesmärgil. Kui kaamera vaatevälja jääb üksnes isiku enda koduhoov, ei ole selle kasutamine kuidagi piiratud. Muuhulgas ei tule kaamera kasutamisest sel juhul teavitada. Kui kaamera on aga paigutatud nii, et selle vaatevälja jääb ka avalik ruum, sealhulgas parkla või kortermaja trepikoda, tuleb kaamera kasutamisest eelnevalt teavitada. Seda saab teha näiteks teavitussildiga. Teavitus peab olema piisavalt suur ja nähtaval kohal, et isikul, kes ei soovi kaamera vaatevälja jääda, oleks võimalus seda vältida.

Tegelikkuses kasutatakse teavitussilte peamiselt üksnes avalikes asutustes. Eramajad (sh kortermajad), lõbustusasutused, äri- ja tööstushooned, kus vara ning turvalisuse eesmärkidel kaameraid kasutatakse, ei ole sageli teavitusega kaetud. Rääkimata teavituse korrektsest paigaldamisest nii, et isikud saaksid veenduda kaamera olemasolus ja selle vaateväljas, mis annaks võimaluse vältida kaamerasilma ette sattumist ja sellega seoses ka enda jälgimist kolmandate isikute poolt.

Pardakaamera abil häbiposti
Juhend võimaldab avaldada foto- ja videosalvestisi ilma eelneva nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ja andmete avalikustamine ei kahjusta ülemääraselt isiku õigusi. Kohtupraktika järgi on isikute nõusolekuta nende kujutise meedias avaldamine üldjuhul lubatav vaid isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks, ja tingimusel, et see on päevasündmuse kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi.
Tavainimeste liikluskäitumises bravuurika möödasõidu ja sellele järgneva asjaosaliste terava sõnasõja kohta kõmulise jäädvustuse avaldamiseks ei ole üldjuhul ülekaalukat avalikku huvi. Sageli ei ole sellistel puhkudel tegu isegi õigusrikkumisega, kuid isegi rikkumise esinemisel on vähemalt avaliku elu tegelaseks mittekvalifitseeruval isikul õigus sellele, et rikkumist menetleks ajakirjanduse ja portaali lugejate asemel üksnes politsei ja kohus. Seda enam, et meedias serveeritakse selliseid sündmuseid mitte õigusrahu edendamise, vaid pilkava meelelahutuse tarbeks. Enamasti esineb vaid harva seda, et sündmuste keskel olevate isikute näod on muudetud tundmatuks.

Koolis elu nagu filmis
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on lubatud koolides filmida ainult õpilaste ja koolitöötajate turvalisuse tagamiseks. Samuti on koolides lubatud kasutada turvakaameraid vara kaitseks nii kaua kuni ei filmita koolitundide. Sellegipoolest on meediasse jõudnud lood sellest, kuidas koolitunde on filmitud õpilaste distsiplineerimise eesmärgil kooli juhtkonna poolt, et hiljem koos lastevanematega analüüsida õpilaste käitumist. Veelgi sagedamini on ajakirjanduses kajastatud salvestisi sellest, kuidas õpilased on salaja filminud õpetaja lubamatut käitumist tunnis, millele on vahel eelnenud pahatahtlik õpetaja provotseerimine. Ei saa olla vaidlust selles, et ülaltoodud näidete korral ei ole filmimine olnud kantud eesmärgist tagada koolipere turvalisus. Seega ei ole selline filmimine lubatud. Veelgi vähem on lubatud selliste salvestiste meedias jagamine. Sagedased on ka juhtumid, kus lapsed laevad Internetti fotosid või videosalvestisi oma kaaslastest kiusamise eesmärgil. Seejuures ei teata, et isikuandmete kaitse seaduse ja eelviidatud juhendi järgi on alla 18-aastase foto või video avaldamiseks enamasti vajalik tema eestkostja nõusolek.

Eeltoodust järeldub, et Andmekaitse Inspektsiooni juhend praktikas ei toimi. Juhendi mittejärgimisega on kaasnenud paljude inimeste õiguste rikkumised. Alati ei ole selline õiguste rikkumine pahatahtlik, vaid tingitud inimeste teadmatusest, kuidas ja millisel viisil teist isikut kujutavat salvestist jagada. Seega on vajalikud selgemad ja rangemad käitumisjuhised kui üksnes soovitusliku iseloomuga juhend. Ilmselt on seda mõistlik teha seadusega, millele eelneb ka ühiskondlik debatt kaameratega seotud privaatsuse alustest ja piiridest.
Seejuures tuleb arvestada, et liiga detailsed seadusesätted tingivad nende sagedase muutmise, mis ei luba kujuneda rakenduspraktikal ja tavadel. Riigikogu komisjonid, fraktsioonid ja liikmed võiksid kõigi eelnõude menetlemisel küsida, ega ei ületata piiri, millest edasi terve mõistus ja kogenud ametnikud ning kohtunikud ei vaja seaduse tasemel sõna-sõnalt etteantud reeglit.