Ühetaolise tulumaksu sisseseadmine Eestis ja ilmselt ka teistes Ida-Euroopa riikides oli algusaegadel õigustatud oma lihtsuse tõttu. Nõrk maksuamet suutis lihtsa süsteemi alusel tõhusamalt makse koguda. Samal ajal antakse ära teatav kogus maksutulu, ilma milleta jääb katmata eelarves hariduseks, siseturvalisuseks või sotsiaalhoolekandeks vajalik osa. Eesti on seda auku katnud kõrgemate tarbimismaksude ja sotsiaalmaksuga. Eesti maksuamet pole ka ammu enam lapsekingades.

Valitsuse mantra „maksudega ei mängita" on loonud olukorra, kus tegelikult on tõstetud kaudseid makse, mis koormavad rohkem just keskmise sissetulekuga ja alla selle leibkondi ning langetatakse üksikisiku tulumaksu protsenti, millest on rohkem kasu just jõukamatel. Ka on tulumaksuseadust ainuüksi sel sajandil muudetud mitukümmend korda. Seega oleks astmelisele tulumaksule üleminek võimalus maksusüsteemi üldiseks moderniseerimiseks ja efektiivsemaks muutmiseks. Keskerakond on seda meelt, et maksusüsteemi ümberkorraldamine on üheks aluseks, mis võimaldab Eestil vähendada vahemaad Põhjamaadega.

Riigieelarveliste tulude suurenemine tulumaksust võimaldaks alandada tarbimismaksude ja sotsiaalmaksu kõrget taset, mis on täna kõige enam ettevõtlust koormav maksuliik. Eesti ei ole oma maksusüsteemilt väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele soodne maa, vaid pigem kallis. Küll aga on väliskapitalil põhinevatel suurettevõtetel lihtne siit raha välja viia - meenutame näiteks 2012. aastat, mil Swedbank Eesti müüs oma Läti ja Leedu tütarfirmad ja viis Eestist välja 750 miljonit.

Ettevõtte tulumaksu taastamine annaks võimaluse alandada näiteks sotsiaalmaksu koormat. Kohalikele ettevõtjatele kergendaks see töötajate palkamist. Suured välisfirmad pole aga ka ettevõtte maksuvabastuse ajal Eestisse massiliselt tulnud, vaid hõivanud võrdselt uusi turge nende maksuerisustest hoolimata.