Käibedeklaratsiooni lisa sai juristidelt rohelise tule
Erinevalt Teenusmajanduse Koja juhatuse liikmest Allar Jõksist ei leia rahandusministeeriumi juriidilise osakonna juristid, et käibedeklaratsiooni lisa esitamise nõue riivaks ettevõtlusvabadust.
„Rahanduskomisjonis jäi selgelt kõlama, et võimalik ettevõtlusvabaduse riive on proportsioonis saadava positiivse väljundiga ausama konkurentsikeskkonna loomisel,“ vahendas rahanduskomisjoni esimees Sven Sester seisukohti komisjoni istungilt, kus arutati rahandusministeeriumi juriidilise osakonna analüüsi Jõksi õiguslikule hinnangule. Nimelt seadis Jõks mõned nädalad tagasi kahtluse alla üle 1000euroste arvete deklareerimise kohustuse vastavuse põhiseadusega.
„Kuulasime ära erinevad argumendid. Laua taha oli kutsunud mitte ainult rahandusministeeriumi inimesed, vaid ka maksuameti juhtkonna ning IT ja e-arvete spetsialistid, kes täna loovad vastavaid keskkondasid raamatupidamistarkvaradele ja seda teemat haldavad,“ rääkis Sester Ärilehele. Tema sõnul täiendavaid küsimusi ministeeriumi juristide analüüs ei tekitanud. „Meie komisjoni juriidilised nõunikud kinnitavad hetkel sama seisukohta,“ lisas Sester.
Rahanduskomisjoni istungil tehti eelnõusse ka mõned muudatused. Näiteks välistati võimalus, et käibedeklaratsiooni lisasse satuvad füüsilised isikud. Eelnõu varasemas versiooni järgi oleks tekkinud olukord, kus poed oleks pidanud hakkama identifitseerima ostjaid, kelleks võivad olla ka eraisikud. Sellele ebakõlale juhtis tähelepanu nii Teenusmajanduse Koda kui ka Maksumaksjate Liit.
Analüüs: tegemist on avaliku huviga
Rahandusministeeriumi juristid selgitavad oma analüüsis, et Eesti Vabariigi põhiseaduses sõnastatud ettevõtlusega tegelemise õigus ei ole absoluutne ja lubab riigikogul sätestada ettevõtlusõiguse kasutamise tingimused ja korra.
Põhiseaduse kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust ehk riive peab olema proportsionaalne.
Eelnõu seletuskirja kohaselt on käibemaksuseaduse muudatuste eesmärkideks:
1) riskianalüüsi parandamine;
2) käibemaksu kontrolli efektiivsemaks muutmine;
3) varjatud käibe parem avastamine;
4) fiktiivsete arvete parem tuvastamine;
5) käibemaksu arvestamisel ausalt tegutsevate ettevõtete konkurentsivõime paranemine.
„Eelnõu eesmärke silmas pidades on tegemist vaieldamatult avaliku huviga. Nimetatud eesmärgid on legitiimsed ja nende ühisnimetajaks on soov vähendada käibemaksupettusi ja seeläbi parandada ettevõtete konkurentsivõimet ning kaitsta ettevõtlusvabaduse teostamist,“ seisab 18. Novembri kuupäeva kandvas dokumendis.
Samuti on kavandatav seadusemuudatus analüüsijate hinnangul proportsionaalne – sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Analüüsis märgitakse, et kavandatava meetme rakendumisel saab käibemaksukohustuslaste andmeid müüjate ja ostjate lõikes võrdlema hakata, mille tulemusel suureneb ka üldine maksukuulekus, kuna teatakse, et ettevõtete poolt deklareeritud andmeid võrreldakse. „Eeltoodu alusel ei ole kahtlust, et valitud meede on eesmärgi täitmiseks sobiv.“
Alternatiivsed variandid ei sobinud
Muuhulgas selgub, et käibedeklaratsiooni lisa väljatöötamisel kaaluti käibemaksupettuste vähendamiseks ja ausa konkurentsi tagamiseks mitmeid alternatiivseid variante.
Esimene alternatiiv oli suurendada revidentide arvu. See variant heideti kõrvale, kuna suureneks oluliselt maksuhalduri kulu ja ka ettevõtjate halduskoormus ning mõlemad pooled peaksid ohtralt „käsitööd“ tegema.
Teiseks kaaluti mitte määrata kõigile käibemaksukohustuslastele arvete info esitamise kohustus, vaid teha seda riskipõhiselt. Kuigi ettevõtjate halduskoormus oleks sel juhul summaarselt tunduvalt väiksem, jäi ka see variant kõrvale, kuna puudub koondpilt ja oleks keeruline seada kriteeriume, mille alusel arvete info esitamise kohustatud isikute ringi määrata.
Kolmas võimalus: määrata arvete/tehingute info kajastamise kohustus kõigile ettevõtjatele, mitte ainult käibemaksukohustuslastele. Miinuseks see, et väikeettevõtjate aruandluskohustus suureneb, kuna suur osa neist ei ole käibemaksukohustuslased, ja kaob vahe käibemaksukohustuslase ja mittekäibemaksukohustuslase vahel.
Seega jõuti seisukohale, et eelnõus pakutud lahendus on kõige efektiivsem, seda nii riigile kui ka ettevõtjatele.
„Käibedeklaratsiooni lisaga esitatud arvete info analüüs toimub automatiseeritult, mistõttu puudub vajadus isiku poole pöördumiseks ning täiendavate andmete küsimiseks. Puudub vajadus isiku koormamiseks esmase riski väljaselgitamisel,“ põhjendatakse analüüsis.
Dokumendis kirjeldatakse, et näiteks 2013. aasta I poolaastal pöördus maksuhaldur käibemaksu tagastusnõuete kontrollimiseks 8 600 maksumaksja poole, et viimased edastaksid infot tehtud tehingute kohta ja tõendaksid oma tagastusnõude õigsust. Esitatud tehinguinfo põhjal selgus, et põhjalikumat kontrolli vajas neist vaid 8% ehk ligi 700 maksumaksja tagastusnõuet. Kui maksuhalduril oleks olnud nende maksumaksjate tehingute kohta arvete info, ei oleks 7 900 maksukohustuslasega ühendust võetud, vaid palutud täiendavaid andmeid ainult 8%-lt nimetatud sihtgrupist.
„Seega esineb selge seos ühelt poolt eelinfo olemasolu ning teiselt poolt halduskoormuse vähenemise ning maksukontrolli ja käibemaksu tagastamise kiiruse vahel.“
Eesmärk pühendab abinõu
Juristid möönavad, et ettevõtjatel tuleb teha ühekordne investeering, et oma ettevõtte maksuarvestuse süsteeme muuta, kuid kokkuvõttes ei saa maksuhaldurile arvete info edastamist pidada nende hinnangul suureks halduskoormuseks, kuna vastavad andmed on ettevõtte raamatupidamisarvestuses olemas.
„Arvestades asjaolu, et käibemaksuseaduse § 27 täiendamise eesmärgiks on avalik huvi nii maksulaekumise kui ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime parandamiseks, siis ei ole kahtlust, et ettevõtlusvabaduse riive eesmärk on legitiimne. Valitud lahendus on ka sobiv ning vajalik, kuna analüüsitav säte võimaldab seatud eesmärki saavutada ja puuduvad alternatiivsed lahendused sama eesmärgi saavutamiseks isikuid vähemkoormavalt./…/ Saadav kasu nii ettevõtlusele kui avalikkusele kaalub üles riigi ja ettevõtjate ühekordsed kulutused infotehnoloogilistele lahendustele ning võimalikud ebameeldivused maksukohustuslase ja maksuhalduri jaoks.“
