ARVAMUS
EVE PIIBELEHT
Kui kaitsetollide kehtestamine usaldatakse valitsusele, muutub kohalik tekstiilikaubandus ja ka rõivatootmine planeerimatuks ja juhitamatuks.
Eesti majandus- ja rahandusringkondade sellealast kompetentsust iseloomustavad Sindi tehase pankrot, Pärnu Linakombinaadi likvideerimine peale erastamist iirlastele, Baltex 2000 (erastaja TOLARAM) kudumistsehhide pidevad seisakud ületootmise tõttu ja Evilkani vaevaline hingitsemine endise Keila vabriku "varemetel". Pädevuse supernäiteks on mulle kahel korral pankades esitatud küsimus - miks peaks keegi tahtma kangaid osta? Mul jäi üle vabandada oma lühinägelikkust - tõepoolest ei märganud küsija alastust.
Eesti rõivatootjail läheb kangatootjaiga võrreldes paremini, enamasti töötavad nad importtoorainel. Põhjused on elementaarsed - enamikke materjale Eestis ei toodeta ja kui toodetakse (puuvillased kangad), on vananenud tehnoloogia tõttu neist praktiliselt võimatu eksporttoodangut valmistada.
Nüüd asja praktilisest poolest.
Valmisriiete müük kaubandusele toimub mudelite alusel aasta-poolteist ette. Samal ajal sõlmitakse ka kangaste ja abimaterjalide hankelepingud. Praktikas tähendab see, et nii kanga kui ka valmistoote hind fikseeritakse aastajagu ette.
üleöine kaitsetollide kehtestamine (eelnõus 10 protsenti) lööks selle süsteemi täielikult segamini ja nulliks välispartnerite usalduse Eesti tootja vastu.
Efekt võrduks püstipandud doominokivide reaga - esimese pikalilükkamisel kaob kõigil pind jalge alt. Erinevalt levinud illusioonidest on näiteks kangaste maaletoojate vahendustasu 2-5 protsenti materjali müügihinnast ja ka tootjate puhul pole mõtet hiidkasumeist rääkida.
Seadusi, ka raamseadusi, saab vastu võtta siis, kui on teadvustatud nende toimemehhanism ja neid viivad täide kompetentsed inimesed. Selleni on Eestil veel väga pikk tee.
Eve Piibeleht tegeleb kangaste importimisega.
