Kaks galeriid panevad eesti kunsti turuhinna lõpuni paika
Kunstiäri on nagu äri ikka, kinnitavad seesolijad. Oma äriplaanide, eesmärkide, bilansside, kasumite ja kahjumitega. See ei ole veel nii arenenud kui mujal maailmas ja mitte ka kuigi tulus, kuid suund on igatahes sinna.
Eesti vanima eragalerii Vaal omanik Aimar Jugaste ütleb, et väga nad ei teeni, kuid peale maksma ka enam ei pea. Ta lisab, et kui mõtleks ainult rahale, siis tuleks keskenduda vanema kunsti müügile: ?See oleks aga selline jõrm antiigiäri. Tahame olla ikka nüüdiskunstigalerii.? Natuke vähem tuntud ja natuke vähem tegutsenud galeriid vajavad sagedasti mingit kõrvaltegevust. Vivian Napp, kes Narva maantee alguses peab oma kunstigaleriid, ütleb mõnusas inglise-eesti segakeeles ?It?s business, kuid ainult kunsti müügist ära ei ela.? Temal on kõrvaltegevuseks pildiraamimise ettevõte.
Galerii teeb kunsti
Kahe tipuna nimetatakse kõigepealt Vaal galeriid ja Haus galeriid. Nemad on eliit. Seejärel tulevad ülejäänud. Hausi omanik Piia Ausman arvab, et see ei näita teiste kehvem olemist, vaid lihtsalt seda, et teiste tegevus on ehk natuke juhuslikum ja noorem. Eesti kunstiturg on üsna konservatiivne ja võtab aega, et siin kanda kinnitada.
Tippgalerii tegevus on üsna intiimne. Sa pead teadma oma kliente, mida nad tahavad, mida nad võiksid osta. Üha vähemaks jääb neid, kes võiksid lihtsalt läbi astuda ja näpuga näidata, et seda tahan osta. Vaal ja Haus galerii on kõige tuntumad ehk oma oksjonite tõttu. Samas on oksjon ikkagi lisategevus. Küll annab see head lisatulu ja aitab ka paremini mõista, mis turul toimub.
Samas on oksjonil välja käidud hind ikkagi juhuslik, tihti põhineb emotsioonil või mõnel teisel suvalisel teguril. Laias laastus näitab see küll trende, suundi ja hindade muutusi, kuid konkreetseid järeldusi ühe kunstniku hinna suhtes ainult oksjoni järgi teha ei saa.
Haus galerii oksjonilt on pärit ka Eesti kunstituru rekord. Konrad Mägi Capri vaatega maali eest maksti eelmisel aastal oksjonil esmakordselt Eestis napilt üle miljoni krooni.
Piia Ausman kahetseb, et näituste avamine pole Eestis veel müügiüritusena läbi löönud. Mujal maailmas on avamine ka suurem müümine, nii et tihti on juba avamise järel enamik töid kaetud väikeste punaste täppidega. Need on sildikesed, mis ütlevad ?müüdud?. Eestis on näituse avamine aga ikka veel kunstnike ja kriitikute omavaheliseks veiniklaaside klõbistamiseks. Ausman ütleb, et nad kutsuvad ka ostjaid, kuid on näha, et ?tööinimesed? ei tunne ennast seal kuigi hästi. Väike võõrkeha tunne ja vastastikune võõristamine.
Kes ostavad?
Kõige täpsem oleks öelda, et väga erinevad inimesed. Vanalinnas merevaigu ja laevapiltide ostjateks on muidugi peamiselt turistid. Kuid see pole ?päris? kunstiäri. Vivian Napp selgitab, et ka tema jaoks on välismaalased olulised. Viimasel ajal on itaallased tema galerii avastanud. ?Nemad ostavad peamiselt realistlikumaid maale. Selliseid, millest aru saab, mis pildi peal on,? naerab ta ja lisab, ?eestlastele saab müüa ka abstraktseid töid.?
Haus galerii omanik Ausman selgitab, et väikest lihtsustust appi võttes on eestlasest kunstiostja 30- kuni 50-aastane mees, töötab juhtival kohal või omab ise firmat.
On ostjad kuni hinnatasemega 50 000 ja ostjad kuni hinnatasemega 100 000. Ning siis mõned üksikud suurkogujad, kes kulutavad miljoneid. Jaan Manitski ja Guido Sammelselja nimed on neist ehk kõige tuntumad.
Ühes asjas on galeristid ühel nõul. Eesti kunstiostja pole loll. Nad teavad, mida tahavad ja kui ka ei tea, siis oskavad õigest kohast nõu küsida. Ostetakse ikka seda, mis endale meeldib. Lihtsalt nimede ja moodidega kaasa ei minda.
Suured ostjad on enda jaoks ikka väga läbi mõelnud, mille peale raha kulutada. Tundub, et kunstiostmise puhul on tegemist ka väikese nakkushaigusega. Kes ikka on koguma hakanud, see ka reeglina koguma jääb.
Ühe võimaliku sihtgrupina näeksid galeristid heameelega asutusi ja ettevõtteid. Vahel ikka ostetakse, kuid sellist tarka ja mahukat kogumist, mida mujal näeb, Eestis veel pole.
Kes müüvad?
Need 50 000 ja 100 000 krooni tunduvad olevat kunstiäris justkui maagilised piirid. Üle saja tuhande lähevad peamiselt surnud klassikute hinnad või siis elavatest kunstnikest mõned ükskikud tipp-perioodidel tehtud teosed. Need maalid, mis täna valmivad, lähevad harva üle 50 000 krooni. Suuresti ongi kunstiäri see, mis seinale pannakse. Ehk maal ja graafika. Skulptuurini Eesti ostja veel jõudnud pole, kuigi Vaal galerii juhataja Kaire Eerik räägib, et eks nad natuke selles suunas töötavad.
Nendele teemadele, millest ajalehtede kunstikriitikud sagedasti kirjutavad ? installatsioonid, videokunst ? turgu pole. Vähemalt Eestis mitte.
Videokunstnik Ene-Liis Semper ütleb, et Eestis on ainult muuseumid tema töid ostnud. Küll aga müüb ta oma videosid mitmete välisgaleriide vahendusel. Selle nimel on ka tööd tehtud. Biennaalid on kõige tavalisem koht, kus välismaiseid kontakte leitakse. Semper räägib, et paljud galeriid tulevad sellistele üritustele just eesmärgiga leida uusi ja tundmatuid nimesid.
Nii nagu kunstiostja, pole ka Eesti kunstnik sugugi loll. Just seesama elavate klassikute põlvkond (Arrak, Tolts, Vint, Mudist) väärib äramärkimist.
Galeristid ütlevad, et nende suhtumine on hästi eluterve ja praktiline. Nad oskavad raha küsida, aga jäävad samas realistideks. Hiilgeperioodi tööd, mis neil jäävad reeglina paarikümne-kolmekümne aasta tagusesse aega võivad maksta ka üle saja tuhande krooni. Kahjuks pole neid töid aga eriti saadaval. Muuseumid on oma osa ära ostnud. Kunstnikel endal ikka veel kodudes ja ateljeedes on, kuid reeglina on need ka liiga armsad, et müüki lasta. Pole ka otsest vajadust.
Nooremate kunstnike seas leidub rohkem ehk neid, kes ennast vahel nii ala- kui ka ülehindavad. Kui ikka on juhtunud paar näitust välismaal, siis kipub pind jalge alt kaduma.
Üldiselt arvavad galeristid, et ka siin on asi siiski paremuse poole liikunud.
Galeriide nõuandeid usaldatakse üha rohkem. Sellist suhtumist, et raha ja kunst ei käi kokku, kohtab üha harvem. Vaala omanik Aimar Jugaste tõmbab kunstiäri jutu kokku ?Turg on kasvufaasis ja võime majandada üsna rõõmsa meelega.?
Eesti kunst Venemaal
?? Vene äri on kuum sõna ükspuha, mis alast rääkida. Ka Eesti kunstnike hulgas on oma Venemaa spetsid.
?? Moskvas elanud ja endale seal nime teinud Ülo Soosterist on palju kirjutatud.
?? Kuid ka elavate kunstnike hulgas on neid, kes Venemaal päris edukalt müüvad. Valeri Vinogradov näiteks.
?? Eestis üsna vähe tuntud Sergei Minin müüb oma ilusaid maastiku ja lillepilte Moskvas ja mujalgi Venemaal.
?? Tema tööde ostjate hulgast võib Leida nii filmikunstniku Nikita Mihalkovi kui endise NSV Liidu välisministri Gromõko perekonna.
