Kaks hullu unistajat Eesti depressiivseimast väikelinnast ehk kuidas “õnnetud prügilamehed” Janek ja Madis 8 miljoni euro ja 17 aastaga oma unistused teostasid

 (20)
Madis Olt (paremalt) ja Janek Maar.
Madis Olt (paremalt) ja Janek Maar.Foto: erakogu

Ühe avaliku küsitluse alusel kuulutati Kivõli 2008. aastal Eesti depressiivseimaks väikelinnaks. Selleks ajaks olid Madis Olt ja Janek Maar juba seitse aastat unistades Kiviõli poolkoksi mäest kulda välja pigistada üritanud. Kulda mõistagi ülekantud tähenduses. Ka täna, mil kunagisest Kiviõli ohtlike jäätmete prügialast on 17 aastaga kahe hullu hobitegevuse tulemusena saanud üks Eesti vingeimaid kogupere keskusi, pole mehed veel rikkaks saanud. Homme avatav Kiviõli Seikluskeskus on aga lõpuks valmis.

Hullumeelsena kõlav lugu, mis võiks väärida sadade üllatust pakkuvate detailide tõttu vabalt mõne Hollywoodi filmimehe tähelepanu, sai alguse nagu sellised lood ikka – väga tagasihoidlikult.

Janek Maar on pärit Hiiumaalt, kuid jäi pärast ülikooli lõppu elama Tallinna. Ühes seltskonnas tutvus ta 22 aastaselt omavanuse Madis Oltiga, kes oli pärit Kiviõlist. Kui Janek oli aastaid tagunud jalgpalli Hiiu Kaluri nimelises vutiklubis, siis Madis seevastu oli motokrossi tulingeline austaja. Aastatuhande vahetuse paiku oli meeste sõprus juba väikeseks ühiseks ettevõtmiseks kasvanud – koos hakati esimestena Eestis korraldama rannajalgpalli turniire, mis panid aluse uuele atraktiivsele spordialale. Kord ühises seltskonnas Madise kodumaile juhtudes, otsustati ronida hiiglasliku ja hirmuärvatava monstrumina mõjuva põlevkivikoksi mäe otsa ja sealt lumelaudadel metsikult alla laskuda. Võsa, prügi ja sodi kiuste. Janek oli lumelauda ka enne sõitnud, Madisele oli tegu esmakordse üritusega.

Peagi sai selgeks, et mägi oma kõrguselt on küllaltki sobiv lumelauasõidu nautimiseks, kuid ilma tross-tõstukiteta eriti üle kahe korra päevas üles ronida ei viitsiks. Noortel pealehakkamist jätkus ja nii istutigi maha arutama, kuidas saaks mäge enda mugavuse huvides paremini „tööle panna“. Sündis unistus, millest on 17 aastaga välja kasvanud Kiviõli Seikluskeskus, mis avab oma uksed aastaringse koguperepargina. Tõsi, nagu ka siinkirjutaja hästi mäletab, ei uskunud selle unistuse täitumisse tollal ega ka veel aastaid hiljem peale meeste endi peaaegu mitte keegi.

Kui oleks ette teatud, kui palju aega ja higi kogu projekti lõplik käivitamine neelab, poleks ilmselt kunagi pihta hakatudki, arvavad asjaosalised täna ise. Õnneks oli Kiviõlis tollane linnapea Tiit Kuusmik, kellele esimene unistus „ühe tõstuki ja kahe triibuga“ mäest huvi pakkus. Kuusmik viis noored kokku keskkonnaministeeriumi inimestega, kes poiste idee üle vaid laialt naersid. Tegu oli ju juriidilises mõttes ohtlike jäätmete hoidlaga, mis kuidagi sporditegemist ei soodustanud. Meid naerdi välja ja soovitati puhkama minna,“ meenutab Janek. „Mingi suusatamise ja rahvakogunemiste korraldamine ei mahtunud tollal kellelegi pähe.“

Kuus aastat keskkonnauuringuid
Siiski ei vandunud noored mehed alla ja andsid koostöös Kiviõli linnaga KIKile sisse oma esimese taotluse keskkonnauuringuteks. Vahelduva eduga uuriti ja puuriti mäge kuus aastat, mil mehed end hobi-jäätmeuurijateks pidasid. Samal ajal ise mujal igapäevaleiba teenides. Madis, olles läbi ja lõhki tööstuseinimene, elatas ennast küll Vasaras töötades, küll oma õmblustöökoja pidamisest. Janeki leib tuli lauale reklaamialalt SEB pangas, Sportlandis ja reklaamiagentuuris Momentum palgatööd tehes.

Loe veel

Kui mägi lõpuks uuritud sai ja selgus, et see on piisavalt vana ja turvaline, et selle 15cm pinnasekihiga katmisel võiks ka inimesi ligi lasta. Uuringud andsid garantii, et nn tuhamäest enam midagi õhku ei immitse! Kuid enne suusanõlva kujundamist tuli veel läbida mitu etappi. Esimesena tuli sulgeda Kiviõli linna olmejäätmete prügila, mis sama mäe ühel küljel aktiivselt tegutses. Sellega saadi maha 2004-2005 aastal, taaskord KIKI abiga. 2007. aastal, kuus aastat pärast unistama hakkamist, kujundati Eesti Suusaliidu abiga FISi reeglitega lumelaua pargi ja renni rada ning 2-3 suusanõlva. Et oleks võimalik paigaldada tõstukeid, tuli mäge teravamast tipust 8m madalamaks lihvida, mis andis kandvama laiuse. Pikimate suusanõlvade servasid tuli aga tõsta 4-5 meetri võrra. Nii liigutatigi umbes-täpselt Olümpia hotelli kubatuuri mahus (100 000 kantmeetrit) mäge sobivamatesse kohtadesse. Tegu oli KIKi projektiga, mille mahuks umbes miljon eurot ja kus Kiviõli linn taas omafinantseeringuga õla alla pani. „Kivõli linn on kõikide aastate jooksul panustanud ligikaudu 5% projekti maksumusest ja saanud oma õuele 7,5 miljoni eurose maksumusega päris uhke asja,“ möönab Janek täna.

Poolkoksi mägi kaeti 15cm uue pinnasega
Kuid tegu ei olnud kaugelti viimase projektiga. Pärast olme- ja ohtlike jäätmete prügila sulgemist tuli noortel meestel aidata riigil sulgeda ka poolkoksi mägi ise. Ikka projekte kirjutades ja neid juhtides. Uut pinnast vinnati ca 15ha ala katvatele nõlvadele 20 000 kantmeetri jagu. „Haljastasime tookord innovaatiliselt, hüdrokülviga,“ selgitab Janek. „Seal segatakse seemned vanapaberi, värvi, väetiste ja liimiga, mis tekitab pinnasele kooriku, et tuul ja vihm seda ära ei pühiks.“ Seejärel toodi Saksamaalt 200 mägimändi ja paluti kohalikel naistel need mulda sätitada. Oktoobrikuus kümnekraadises temperatuuris tehtud hüdrokülv andis juba nädala pärast nähtavalt hea tulemuse!

Raha hakkas liikuma 2007 aastal. Motospordist
2007. aastaks oli Madise ja Janeki fännklubi vaikselt paisunud. Üha enam inimesi, kes tuhamäe arengut seni vaid kaugelt takseerisid, julges väljendada usku, et sellest asjast võib isegi midagi kunagi saada. Kuid aastatepikkune tulemusteta rabelemine oli mehi endid piisavalt ära kurnanud.

Et ennast kuidagi turgutada ja mingigi teenus käima panna, tuli meestele pähe mõte kasutada ära sama mäe lõunapoolsemat külge ja proovida sinna rajada motokrossi rada. Kuna Madis oli külgkorviga tsiklite asjatundja, tundis ta ka Are Kauritit, kunagist MM medalimeest sel alal, kes oli äsja professionaalse võidusõitmise lõpetanud. Koos kirjutati taaskord projekt ning kaasati Kaurit rada disainima. „Me ise ei saanud tuhkagi aru, kuidas seda tegema peaks,“ ütleb Janek ausalt 11 aastat hiljem. „Küll aga tundsime, et EASi armastus meie suhtes kasvas ja koos sellega ka soov meie taotlusi rahuldada. Olime ju need õnnetud prügilamehed, kes mitte ainult ei kirjutanud toredaid lugusid taotlustesse, vaid viisime need ka ellu.“

2007. aasta ühel suvalisel kolmapäeva õhtul oli rada esimeseks võistluseks valmis ning stardipuu taga ootasid kümmekond Euroopa parimat külgkorvikrossi meeskonda. Vaatajaid oli kogunenud 4000 ringis. Tallinnast oli kohale veetud 20 rekkatäit turvaaedu, soojakuid, wc-sid, elektrigeneraatorieid, jpm. Hea naaber „Kiviõli Keemiatööstus“ andis loa oma kaevust vedada vett. Muidu poleks toitlustamisest saanud juttugi olla. Alles eelmisel päeval oli Janekile meelde tulnud, et peaks vist ka pressiteate sellest suursündmusest välja saatma.

Võistlus, mis osalejatele ja Rahvusvahelise Motospordi Föderatsiooni vaatlejale igati muljet avaldas, kulges aga kümnete pisemate „tulekahjude“ kustutamise tähe all. Näiteks polnud veel korralikku kastmisseadet ja juba neljandal kohal sõitnud sportlane tänu üleskerkinud tolmupilvele enda ees midagi ei näinud. Rääkimata sellest, et napilt pärast stardipuu langemist selgus, et kümnenda kurvi taga lükkas buldooser alles rada sirgeks. Õnneks saadi kisa-käraga buldooser rajalt viimasel hetkel kõrvale ja kõik kulges edasi turvaliselt. „See oli esimene kord, kui me inimestelt piletimüügiga raha teenisime,“ meenutab Madis. Juba järgmisel aastal toimus sealsamas motokrossi MM etapp külgkorvidega tsiklitele. 16.-17.juunil viiakse seda läbi juba üheteistkümnendat korda. Aga juba tegevusrohke festivalina, kus jagub tegevust kogu perele, musitseerivad bändid, toimuvad showvõistlused ja publikumängud. .„See motovärk on tänaseks omadega jõudnud nulli, enam ei pea peale maksma,“ ohkab ka Madis rahulikult välja.

Viis lumetut talve
Nii hästi pole aga läinud talveatraktsioonidega. Kui suusamägi 2008. aastal valmis sai, õigemini selle toorik, siis just sellel hetkel avanes EASis piirkonna konkurentsitoetuse meede, kus mahajäänumad piirkonnad said oma käe abi järele välja sirutada. „Kirjutasime oma tarkuse juures ka projekti. Esimest voorust jäime välja, lõpuks saime rahastuse, 3,5 miljonit, kätte 2011 aastal.“ Selle eest ehitati välja kogu taristu, keskuse peamaja, jpm. Üksnes tõstukitele see meede ei laienenud, kuna Euroopas arvatakse lumekahurid ja -traktorid mitteärilisteks tootmisvahenditeks, tõstukid aga ärilisteks. Tuli teha eraldi operaator ja anda sisse uus taotlus, pannes ka ise kohalike investorite abiga kokku pool maksumusest. Madise rajatud ettevõtted olid siin suureks abiks. Et ehitamine ja selle finantseerimine käis üle kivide-kändude, kulus kogu ettenähtud aeg 36 kuud viimse kui päevani ära. 2013. aasta veebruaris pandi tõstuk esimest korda tööle. Esimese etapi valmimiseni oli kulunud 12 aastat.

Rõõm mitte enam endale, vaid lastele
Kuid just sel hetkel, kui tõstuk sisse lülitati, tabas eestvedajaid psühholoogiline kriis. Nad istusid kahekesi ja silmitsesid kõike aknast justkui aegluubis filmi. Raske oli isegi rõõmustada. Jah, enam ei olnud Kiviõli Eesti kõige depressiivsem väikelinn, kuid aega oli merre voolanud palju rohkem kui kunagi arvatud. Enam ei avatud lumelaua nõlvu mitte endile, vaid juba oma lastele! Kummalgi sõbral on neid tänaseks kaks, mõlemal üks poeg ja üks tütar. Parajad tegelased vanemate seiklusmaal möllamiseks.

Et avamisaastal oli tegu erakordselt külma ja lumerohke talvega, haihtus tusameel kiiresti ja asendus vaikselt taas rõõmuga. Parimatel päevadel külastas Baltikumi kõrgeimat mäge, mille otsast avanevad hurmavad vaated 8km kaugusel asuvale Läänemerele ja teisalt hingematvad pildid kogu Kirde-Eesti tööstusmaastikule, 600-700 inimest päevas. Igaüks neist jättis keskusele 15-25 eurot erinevate teenuste eest. Lõpuks ometi oli raha hakanud liikuma!
Kuid mitte kauaks. Järgmised viis talve pakkus ilmataat peamiselt sulailma ja vihma. 20 000 euro eest toodetud ja laiali lükatud kunstlumi saadi maha detsembris, kuid juba jaanuari keskel olid nõlvad mustaks sulanud. Tuli sama korrata. Uus 20 000 lume alla panna. Ja nii viis talve. Alles tänavu talvel naeratas ilmataat Janekile ja Madisele taaskord ja esimest korda jäi talvehooajast üle veidike raha, mida reinvesteeriti keskuse uute osade rajamisse.

Suveosas 15 uut tegevust
Kiviõli võimsas kogupere elamuspargs on 15 uut suvist atraktsiooni. Eesti kõrgemaist Kõrgseiklusrajast kuni liikluslinnakuni. Kelly Air nime kandvast lennukist tuletõrjelinnakuni. Asfalt-pumptrackist rataste mägilaskumise trassideni. „Kuna kohe alguses oli meie rahastuse eeltingimuseks, et teeme valmis neljal aasta-ajal toimiva keskuse, siis nüüd võime oma 17 aastat kestnud ehitustööd kuulutada mõneks ajaks lõppenuks. Jah, eks kohendada ja parendada on veel palju, mäealust maad on meil 80 hektarit 40 aastaks rendile võetud. Kuid vähamalt on see üks ja kõige raskem etapp läbi saanud,“ lausub Madis rahulolevalt, rüübates kolm päeva enne avamist rahulikult teed omaenda restoranis, kust avaneb vaade kogu suusamäele ja kus toite valmistab Nepaalist pärit kokk. „Me oleme aktiivsem ja sportlikum elamuskeskus kui Lottemaa või Vembutembumaa, samas ka Tallinnale palju lähemal kui Kääriku. Siia tasub tulla siis, kui soov ennast pingutades uusi tugevaid emotsioone koguda,“ lisab ta. Janek nõustub: „Mõnes mõttes oleks see 17 aastat olnud raiskamine, kui me ei suudaks inimesi üllatada. Kindlasti suudame!“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare